Sotsiaalsed võrgustikud ja konservatiivne kool

Hiljuti toimus üks rahvusvaheline saksa keele õpetajate onlain-vestlusring, mille teema oli sotsiaalse õppimise (social learning) areng ja võimalused. Muu hulgas tuli seal välja huvitav tõsiasi, et õpilased kasutavad koostööprintsiipe juba päris ammu.

Nimelt koduste ülesannete tegemisel. Algallikana oli tsiteeritud küll ameeriklast David Weinbergerit, kuid vestluse käigus selgus, et sama asi toimib nii Saksamaal, Austrias, Soomes kui ka Eestis, ilmselt mujalgi. Tänapäeva õpilased lahendavad koduseid töid kollektiivselt. Tavaliselt kujunevad kindlad rühmad, kes siis omavahel interneti või mobiiltelefoni kaudu diskuteerivad ja nuputavad. Meil kasutavad õpilased selleks eriti sageli MSNi. Koolis saavad nad hinde individuaalselt. Tegelikult arendab selline õppimisviis tänapäeva tööelus väga vajalikku meeskonnatöö oskust. Ja selleks, et sellistes võrgustikes koostöö laabuks, on vaja vastastikuse mõistmise võimet. Võimet mõista teise inimese motiive ja kavatsusi, eeldades, et ka sind mõistetakse.

Saksa teadlane Joachim Bauer on  tulnud järeldusele, et tänaseni pole kandunud sugugi kõige tugevamate ja agressiivsemate isendite geenid, vaid nende eellaste omad, kes suutsid teha tulemuslikku koostööd, näiteks mammuti kinni püüda.

Õpilased on intuitiivselt ja osalt muidugi ka vajaduse sunnil (ülesanded peavad valmis saama) hakanud tegema seda, millega tegelikult tuleks tegelda ka õpetamisel. Tööandjad eeldavad oma töötajatelt sotsiaalset kompetentsi, meeskonnatöövalmidust ja digitaalset kirjaoskust, aga koolis õpetame lapsi ikka töölise ja kolhoositari vaimus ühtmoodi ainuõigesti mõtlema ning tegutsema. Peame end uhkusega e-riigiks, aga hariduselus pole seda eriti märgata. Koolide varustatus arvutitega on küll tunduvalt paranenud, aga nüüd on uus häda - nendega ei osata õpetamisel suurt midagi peale hakata. Tiigrihüppe Sihtasutus on ära teinud tohutu töö õpetajate koolitamisel, aga selle kasutegur jääb oodatust väiksemaks seni, kuni puudub süsteemne lähenemine nüüdisaegsete õppemeetodite kasutamisele.

Pedagoogikateadlaste huvi ja panus oleks siin suureks abiks.

Suur takistus on muidugi ka paljude täiskasvanute hirm uue tehnoloogia ees. Väga levinud on müüt, et lapsed tunnevad arvutit niikuinii paremini ja pole mõtet ennast lolliks teha. Kahtlemata taipavad nad paljusid asju meist kiiremini, aga see ei ole põhjus, et hiir nurka visata.

Muide, viimase aja küsitlustest selgub, et osa koolinoori peab end arvutiõpetajast targemaks. Samas näitab igapäevane kogemus, et eesmärgistatud ja sihipärasel arvutikasutamisel ainetunnis vajavad õpilased päris palju õpetaja abi, ka tehnilistes küsimustes. See on õpetajatele tõsine väljakutse enda asjadega kurssi viimiseks. Seda enam, et sotsiaalse tarkvara kasutamine internetis muutub iga päevaga lihtsamaks ja üha rohkem on võimalusi õppetöö mitmekesistamiseks ja tänapäeva elukeskkonnas vajalike oskuste arendamiseks. Teisest küljest võimaldab see luua õpetajate virtuaalseid kogukondi, et siis ühiselt muuta oma tegevust efektiivsemaks.

Meil ollakse harjunud kooli pidama konservatiivseks institutsiooniks, kuid praegune väga kiire ühiskonna-areng on tekitanud olukorra, kus hariduselus tuleb palju rutem ja paindlikumalt uute ülesannetega kohaneda. Ja selleks on vaja kõigil asjaosalistel õppida koostööd tegema, muidu muutumegi digitiigri-rahvast kalkunikitkuja-rahvaks.

 Astrid Sildnik on Kose gümnaasiumi saksa keele õpetaja.