Siim Nurklik: Kas majanduskriis üldse toimus?
Eesti majandus on viimasel kahel aastal tõmbunud kokku peaaegu 20 protsendi võrra, palku on vähendanud rohkem kui pooled ettevõtted, meie riigis on üle 100 000 töötu, kellest enamik jääb sissetulekuta aastateks, ja on täiesti võimatu eitada, et aset leidnud majanduslangus on Eesti riigi viimase kümnendi poliitiliste valikute ja majandusliku ideoloogia otsene tagajärg. On absurdne, et seda on endiselt vaja niimoodi välja öelda, aga tundub, et on. Maailmas leidub vähe riike, kes on rahvusvahelise majanduskriisini viinud turu- ja kasumikeskset poliitikat rakendanud täielikumalt ja truualamlikumalt kui Eesti. Maailmas leidub vähe ühiskondi, keda kriis on tabanud nii rängalt ja laiaulatuslikult kui Eestit. Ja kõige selle taustal: maailmas leidub vähe valitsusi, kus käitutakse, otsekui majanduskriisi poleks juhtunud. Nagu Eestis. Või tsiteerides Juhan Partsi: “Elukogemusena on praegu väga põnev aeg.”
Eesti poliitika on lõplikult ülejäänud ühiskonnast lahti haakunud ja triivib nüüd omaenda keerdreaalsuses, kus viimased valimised võitis erakond, kes lubas viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka, on aga valitsenud isegi maailma mastaabis katastroofilise majandusvaringu üle – ent võidab tõenäoliselt ka järgmised valimised. Ja see on erakond, kes mitte ainult ei vaadanud varingut pealt, vaid paigaldas ise ükshaaval kõik lõhkeained ja tellis veel kraana ka. Aga midagi ei tundu enam registreeruvat. Me elame tillukeses ühiskonnas, kus kodulaenud koormavad 150 000 peret rahasummas, mis on suurem kui riigieelarve, kus 50 000 inimest kaotas eelmisel aastal töö ja üle tuhande ettevõtte läks pankrotti, ja peaministril lubatakse vabariigi aastapäeva kõnes tagasi vaadates lausuda: “Me oleme riigi ja rahvana saavutanud viimase aasta jooksul uskumatult palju.”
Me oleme just jälginud ja kogenud inimajaloo suurimat finantspettust – ning meie kahe valitsuserakonna vastus (ja see ei ole morbiidne nali) on ideed vabastada väärtpaberitega kaubitsemine tulumaksust ja seada sotsiaalmaksule ülempiir; samas kui suurim opositsioonipartei saadab inimesi busside peale tühjusse vaatama ja fantaseerib üha Tallinnast kui Skandinaavia rahanduspealinnast. Heitlus näib käivat peamiselt selle üle, kes paneb esimesena süütenööri taas põlema.
Ülejäänud establishment näitab näpuga üksikutele riikidele, kes vaevlevad meist veel suuremas hädas, hoopleb mannetult, kuidas Eesti on rahanduse ja kärpimise meister, ning tunneb rahulolu selle üle, et rahvas pole rasketest aegadest hoolimata tänavale tulnud (kodanike passiivsus, eraldatus ja resignatsioon kui saavutus). Me ei kahtle, me ei uuri, me ei paranda – me eitame. Ja unustame. Majandusminister kuulutab vankumatult, et “võistlus on see, mis meid päästab”.
Toompeal kirjeldab meie valitsuse juht töötajatele koondamishüvitise vähendamist kui vabastavat võimalust kergemini uus töökoht leida, samal ajal kui tema parteikaaslasest sotsiaalminister peab 35 000 kroonise vanemapalga ülempiiri kahandamist "sotsiaalsüsteemi lammutamiseks". Nende valitsuspartner keeldub endiselt kaotamast kodulaenude intressisoodustust, sest see "tekitaks uue riskirühma". Juba eksisteerivaid riskirühmi kõige valusamalt tabavaid makse ja aktsiise tõstetakse aga kindlameelselt ja ühisvara müüakse ja riigifirmasid erastatakse, nagu aasta oleks 1992.
Uueks kollektiivseks sihiks on kuidagi saanud euroalaga liitumine, mis – ja seda tunnistavad ka eestvedajad – on eelkõige imagoloogiline projekt; peamiselt selle jaoks, et välisinvestorid ei peaks mingilgi määral kartma Eesti võimalikku otsust krooni kurssi muuta. Eelarvelised käed seeläbi seotud, jääb valitsuse põhiliseks sõnumiks töö kaotanutele üleskutse hakata ettevõtjaks. Mida laiendatakse ka lastele – ettevõtlusõpe kõikidesse keskkoolidesse! Ajaloolane Mart Laar teatab aga mõjukas välismaa ajalehes, et Eesti valitsuse peamine buumiaegne eksimus oli (arvake ära): soov muutuda heaoluriigiks. Ent et “vabadus” siiski võidutses.
Eesti ettevõtjad, kellele enam kõike – seadustest ja soodustustest staatuse ja nõudluseni – kandikul ette ei serveerita, kurdavad keeruliste aegade üle. Toetusi, eeliseid ja garantiisid jagatakse neile samas eriti heldelt; nagu ettevõtjatel oleks nupp, mis lülitab turumajanduse sisse ja välja täpselt siis, kui neile endile sobib.
Majandusteadlased, kelle ideoloogiline piiratus, akadeemiline taandareng ja üle paisutatud avalik roll on just saanud hukatuslikult ilmseks, figureerivad samuti võimukanalites ja -koridorides tihedamalt kui kunagi varem. Ja enamasti mitte enesekriitiliselt või kõhklevaltki, vaid täpselt samadelt alustelt ja sama jutuga mis ennegi. Wall Streeti investeerimispankurid, kes kehitavad praegu jultunult õlgu ja ütlevad, et iga kümne aasta tagant nii juhtubki, selliselt süsteem lihtsalt toimib, mingem uuele ringile, tunduvad ühtäkki vähemalt ausad. Eesti riik on alla neelatud, läbi seeditud ja nüüd asume teadagi millises kehaosas. Ning tungime välja, et siis end jälle suu kaudu tagasi sisse pressida. Kas tõesti korra veel? President Ilves juba räägibki “järgmisest majandustsüklist”. Majanduskriisi põhjustest ei räägi keegi.
Seda kõike võiks sürreaalseks farsiks pidada, kui ühiskond ei elaks samal ajal läbi laiapõhjalist ja pikaajalist sotsiaalset murdumist. Peaaegu kogu avalik debatt meie riigi tulevikust leiab aga aset majandusterminites. Või siis vaieldakse millestki täiesti kõrvalisest, nagu valimisaastate paigutusest või esinduskogude suurusest.
Isegi kordadel, kui riigi peaminister üritab püüdlikult rääkida inimlikest väärtustest ja ühiskondlikest ideaalidest, küündib ta mehaaniline maailmavaade ainult sündivuse näitajate või eluea pikkuseni. Masinat on ainult vaja veidi ümber seadistada – natuke siit, natuke sealt – ja siis saame jätkata. “Eesti peab muutuma kapitalile atraktiivsemaks” mantra kõlab valitsusparteide hääletorudest aina järjepidevamalt. Mind valdab mõte: kas isegi nii sügav ühiskondlik kollaps ei suuda meid panna peatuma ja põhjapanevaid küsimusi esitama? Kui meie riigi peamine õppetund majanduskriisist on, et elasime selle üle, on olukord leebelt öeldes õudusttekitav.
Eesti ühiskond on kinni lõksus, kus me oleme korraga üks kõige optimistlikumaid ja üks kõige rahulolematumaid rahvaid, kus meil on erakordsel hulgal luksusautosid ja erakordsel hulgal liiklusõnnetusi, kus me tunneme uhkust oma puutumata looduse üle, aga mürgitame samal ajal keskkonda rohkem kui peaaegu ükski teine riik. Kaheks rebituna selle vahel, mida me tunda soovime ja milleks me muutunud oleme. Eesti töötajate loovus on suunatud reklaamklippidesse, empaatia müüginippidesse, tarkus finantsmudelitesse ja unistused massikaupadesse. Erahaiglad, lobifirmad, hävituslennukid ja turvatud elamurajoonid on aga pandud sümboliseerima vabadust ja progressi, mitte selle läbi kukkumist.
Me tahame end pidada avatud, paindlikuks ja dünaamiliseks riigiks, aga oleme tegelikult juba aastaid olnud üks kõige kinnisemate klassivahedega, jäigemate soorollidega ja teravamate regionaalsete lõhedega ühiskondi Euroopas. Eesti on järjest enam koht, kus ja kust põgenetakse; riik, mis seesmiselt kokku tõmbub. Viimased eurovalimised võitis teatavasti üksikkandidaat, kelle poolt hääletanute enamik ei oskaks nimetada ühtegi tema poliitilist positsioonigi.
Ent ka riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata Eestis enam niivõrd ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist, kuivõrd viidates “autoriteetsete” välismaiste organisatsioonide soovitustele ja hinnangutele. Organisatsioonidele, kelle ametlik eesmärk on levitada kindlat maailmavaadet, kes esindavad ja toetavad kindlaid huvigruppe ja kelle roll senise Eesti poliitika kaudsel või otsesel kujundamisel on olnud märkimisväärselt suur.
Mingi välja pakutud reform on hea, sest väljaanded nagu Economist ja Financial Times, institutsioonid nagu IMF ja Maailmapank, mõttekojad nagu Heritage Foundation ja American Enterprise Institute või krediidiagentuurid nagu Standard&Poor's ja Moody's ütlevad, et see
on hea. Ehkki selle jaoks nad loodud ongi – ja selle jaoks me neid järgimegi. Eesti elab peegelskeemis, kus ühe leeri kiitus oma tegudele õigustab tema enda ideoloogiat. Edetabelid ja raportid on pandud mõõtma seda, mida tahetakse objektiivse ja legitiimsena kinnistada. Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks. Seadusi on vaja uuendada, otsuseid peab langetama, turg nõuab ja Wall Street Journal kiidab. See ei ole enam kallutatus, see on suletud ring.
Nagu selgub Heigo Plotniku toimetatud uuringute kogumikust “Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas”, ei osutu Eesti elanike – mäletate neid? – isiklikud seisukohad sellelaadses keskkonnas ometigi päris nii irdunult skisofreeniliseks, nagu karta võiks. Mitte et irdumust ei oleks. 92 protsenti elanikkonnast arvab, et sissetulekute erinevused on Eestis liiga suured või pigem liiga suured, ning 81 protsenti arvab, et valitsus teeb vaeste heaks liiga vähe (ja seda veel majandusbuumi tingimustes). Kuid millal kuulsite mõnda valitsusliiget vaesust või ebavõrdsust kui probleemi tunnistamaski?
57 protsenti Eesti elanikest pole rahul praeguse poliitilise süsteemiga, 45 protsenti peavad kõige tähtsamaks inimeste põhivajaduste katmist (isegi kui see tähendab ressursside ümberjaotust) ja 76 protsenti kõigile võrdsete võimaluste tagamist. Pole siis ime, et Siim Kallas tunneb muret “populismiohu” pärast ja hoiatab vaeste viha eest rikaste vastu, “mida õhutavad osavad manipulaatorid”. Ja lisab: “Nagu enamlased vanasti.”
Ehkki tüüpilise kallasliku argumendiga “on täiesti vastuvõetav, kui ärimehed saavad suuri kasumeid, sest lõpptulemusena võidavad sellest kõik” nõustub isegi end parempoolseks pidavate inimeste seas vaid 29 protsenti ja väidet “suured erinevused sissetulekutes on vajalikud Eesti majanduse arenguks” pooldab isegi rikkaima viiendiku seas ainult 14 protsenti.
Sellest hoolimata on järjestikused valitsused neid riigi esmajärguliste põhimõtetena propageerinud ja aastast aastasse takistusteta seadustesse põiminud. Sellist üüratut poliitilist kuristikku arvesse võttes muutub ehk mõistetavaks asjaolu, et 56 protsenti Eesti elanikkonnast leiab, et "praegu on üldse raske öelda, mis on õiglane". Mõistetavaks, ent mitte vähem hirmuäratavaks. Kui enamik riigi inimestest ei saa enam oma õiglustunnet ja moraalset meelt usaldada, oleme ühiskonnana midagi fundamentaalset kaotanud ja ohtlikusse, pidetusse seisu langenud.
Taasiseseisvunud Eestist on saanud mitte representatiivne, vaid elitaarne, mitte liberaalne, vaid kapitalistlik demokraatia. Eesti poliitika on eeskätt ettevõtluspoliitika, Eesti kultuur enamjaolt kommertskultuur, Eesti ühiskond ennekõike tarbimisühiskond ja Eesti vabadused peamiselt majanduslikud vabadused. Me oleme hüpanud ühest äärmusest – ja ühest arutusest, moonutusest ja tasakaalutusest – teise. Mürk on asendunud vaakumiga. Eestist on tehtud soodne pakkumine, tulus tehing, ahvatlev panus, aga mitte väga palju enamat. Õhukese riigi tulemuseks on ka õhuke kultuur, õhuke ühiskond ja õhuke inimene: kitsaste väärtuste, kalkuleeriva mõtlemise, pealispindsete suhete, algeliste sihtide ja enesehävitusliku käitumisega. Eesti suurim probleem pole, et meil ei leidu õigeid vastuseid; Eesti suurim probleem on, et meil pole veel hakatud küsimusigi esitama. Aga kui mitte nüüd, siis millal?
Kultuurid võivad hääbuda, ühiskonnad kaduda, rahvad välja surra ka siis, kui nad veel füüsiliselt edasi eksisteerivad.
