Sergei Stadnikov : Ennasthävitav rahaahnus - nii elamegi
Kui aga vähegi põhjalikumalt järele mõelda, siis esineb raha siiski ainult täisväärtusliku inimeksistentsi ühe olulise eeltingimusena. Ja ei midagi enamat. Meenutagem kasvõi Buddhat (ca 563 – 483 eKr) -- oli ta rikas või vaene? Vastus sõltub konkreetse vastaja arusaamadest.
Tervikliku isiksuse vaimumaailmas ilmneb rahaline intentsioon lõpmatult suure hulga teiste huvide-eesmärkide seas, mis peab eneseteostusele omalt poolt kaasa aitama. Seevastu vaid olmelis-empiiriliste huvidega piirduva inimese ilmavaates muundub raha lausa fundamentaalseks eluorientiiriks, millele peaasjalikult mõeldakse. Raha alusel teadlikult või alateadlikult hinnatakse ka kaaskodanike kõiki omadusi: niihästi intellektuaalseid kui ka mõnikord isegi moraalseid. Kusjuures tihti kaldutakse uskuma raha võimesse määratleda konkreetse indiviidi õiglast väärtust (sic!). Ja seda igas mõttes. Niisugust põhimõttelist eluhoiakut iseloomustab oma ideoloogilise radikaalsusega kuulus ameerika ütlus: „Kui sa juba nii tark oled, siis miks sa ei ole siis rikas?!” Hm…Selle peale võiks tõesti retooriliselt küsida, kas vähemalt katoliku kultuuriruumis igati auväärne Püha Assisi Franciscus (1181/1182 – 1226) oli hästi tark või hoopis hästi rumal, kui ta oma pärandina omandatud suure varanduse vaestele ja kerjustele jagas ning hakkas Lunastaja eluviisi maksimaalselt täiuslikult matkides täiesti teistmoodi elama.
Minu meelest on raha mefistoliku tähenduse teema eriti aktuaalne igas postsotsialistlikus ühiskonnas, loomulikult ka Eestis, kus juba ajaloolisele, valdavalt talupoegliku päritolu mentaalsusele ja maalähedasele nahahoidlikule individualismile, lisandus omaaegse nõukogude tasakaalustava sotsiaalse patronaaži pea täieline kadumine.
Meie reaalses tegelikkuses on paraku juba suures osas toimunud kõlbelis-religioossete väärtuste kommertsialiseerumine, mil inimest sisuliselt otseselt või kaudselt samastatakse ostu-müügi arusaamadega (on ju nii tavaline hüüatus: „Tuleb end võimalikult soodsalt müüa!”) ning kes sageli identifitseerib oma „mina” – kui soovite lausa hinge – valitsevate turusuhete kaudu (eelkõige pangaarve näol). Raha on oma olemuselt ju maksimaalselt impersonaalne, kuid just selle rohkus peab vähemalt osaliselt korvama isiku võimalikud vaimsed või füüsilised puudujäägid. Isiksuse kõlbelis-intellektuaalse arengu seisukohalt on valdavalt rahale panustamine juba ette nurjumisele määratud ponnistus, küll aga ei ole kompensatoorselt välistatud peamiselt materiaalsele heaolule keskendunud ühiskonna teatud osa poolsiiras tunnustus. „Kroonikas” näiteks vilksatavad tihti kõikvõimalikud „maaletoojad”:
Harilikult põhjendatakse-õigustatakse siin valitsevat olukorda nö kapitali akumuleerimise vajadusega; seda vaat et iga hinna eest. Teisalt tekitab võimulolijates ja ühiskondliku arvamuse palgalistes kujundajates teatud ebamugavustunde Põhjamaade naabrus, sest sealseid solidaarsusprintsiibil ülesehitatud ühiskondi tuntakse siin päris hästi. Demagoogiliselt püütakse antud vastuolu välja vabandada Põhjala riikide palju parema sotsiaal-majandusliku olukorraga, vassides täiesti teadlikult ajaloo vastu: meie põhjanaabrite heaolu on siiski paljude aastakümnete kestel sihikindla klassivõitluse tagajärg. Iseenesest ei hakatud sealsetele töövõtjatele tegema mingeid vastutulekuid. Ainuüksi Rootsist emigreerus majanduslikel põhjustel 19. sajandi jooksul vähemalt miljon inimest.
Nõukogudejärgse eesti inimesed on oma valdavas enamuses ikka veel passiivsed, madala eneseorganiseerimise oskuse-tahtega ning loomulikult nahahoidjad. Iseenesest mõista seda kasutatakse ära. Viimased paarkümmend iseseisvusaastat on mulle pakkunud selles suhtes lausa ammendamatut vaatlus- ning analüüsiainet. Näiteks paljudel firmaomanikel (eeskätt muide nn vene ettevõtetes) prevaleerib nö heategija mentaliteet – küll olen ikka hea mees, et neile vaat et peaaegu luuseritele ümbrikus miinimumpalka maksan. Kusjuures tavaliselt kirutakse masu. Aga enne kriisi? Teisalt jällegi on vaid ülivähesed ettevõtjad mõningal määral piiranud omaenda tarbimist, seda palkade väljamaksmise ning firma edasise toimimise huvides. Tegelikult on tegemist eranditega, harilikult koondatakse ning vähendatakse töötajatel palka. Kusjuures ma panin tähele järgmist tõsiasja: ükskõik milline majanduslik olukord ka ei oleks, üritab enamik omanikest kuni viimse võimaluseni säilitada just nimelt omaenda (sic!) senist tarbimist. Viimse võimaluseni, võttes sageli appi lihtlabase demagoogia, koputamiste nõudmiste, nuhkimise töötajate järele ning lausvaletamise (à la ise tulen vaevu-vaevu ots-otsaga kokku). Iseenda või pereliikmete peale ei ole ju millestki kahju, isegi kui see ehk lõppkokkuvõttes kahjustab kapitalisti tervist või isegi (pere)firmat. Kuid töötajale isegi väga hea töö eest ometigi ei raatsi õiglaselt maksta… Siiski aeg-ajalt hoomatakse, et lõpmatult ei saa säärane „business” ikkagi kesta. Kuid „Selle maailma vürsti” tekitatud kirg osutub elementaarsetest ratsionaalsetest kallutlustest harilikult tugevamaks. Vene keeles eksisteerib selle väljendamiseks üks eriti kujundlik sõna, mille täpset vastet ma eesti keeles ei leidnudki. Need on „žlobstvo” ja „žlob”. Nad ei ole ropud väljendid, kuid vastu vahtimist võib ometigi saada; eriti kui need õigeks osutuvad.
„Zhlobstvo” märgistab minu tõlgenduses irratsionaalset ennasthävitavat rahaahnust. Nii elamegi, vähemalt praegu.
Sergei Stadnikov
