Aga selleni jõudmiseks peab vist mõned aastad elama Eestist väljaspool.


Juba Ants Oras oma essees "Laiemasse ringi" visandas eestluse ülesanded paguluses ning nentis enesestmõistetavusega, kuivõrd õhuke on see paljukiidetud Lääne kultuur, nagu seda Eestist lahkunud haritlased võisid kõik tähele panna.

Olaf Kopvillem lasi naisel Kanada üle imestada: "Ütle, mis meid siia tõi? Elu siin on nõnda kole, isegi teatrit pole. Rumalad on rahvamassid, tänavatel surnud kassid..."

Olen ise mõned aastad Taimaal elanud ja võin kinnitada. Kultuuriüritusi ja -sündmusi toimub seal äärmiselt harva ja ka siis 10-miljonilises pealinnas, Bangkokis. Jah, kõikjal on küll Buddha kloostrid ja templid, leidub päris huvitavaid muuseume, põnevat arhitektuuri - kuid see on ka enam-vähem kõik. Taikeelsete raamatute valik on üsna piiratud. Nende muusikat siiski kuuleb üsna laialdaselt.

Selle kõigega võrreldes oleme meie siin lausa kultuuri sisse uppumas. Vaid miljonilise rahva jaoks on kümmekond teatrit, rida kõrgkoole, hulk kunsti- ja muusikakoole, kultuuriajakirju, mitu sümfooniaorkestrit, kolm-neli telekanalit; praktiliselt iga päev toimuvad etendused, kontserdid, näitused; tegutsevad sajad kirjastused; eestikeelseid raamatuid ilmub arvatavasti rohkem kui iialgi varem. Luuakse oma teoseid ja tõlgitakse mujalt. Käivad külalisesinejad kogu maailmast.

Kuidas see on ometi võimalik? Nii väikse rahva jaoks. Kusjuures, see kultuuri tarbiv rahva osa on veel omakorda vägagi kitsukene. Ajakirjade ja raamatute tiraazhid küünivad vaevu tuhandeni või veidi sealt üle. Nojah, aga on ka massikultuuri, populaarseid vabaõhuetendusi ja -kontserte. On ka lausa labasust, mis seal salata. Eks needki käi kultuuri alla kuidagi.

Arvatavasti oleme selle kõigega niivõrd harjunud, et ei imestagi eriti. Pigem viriseme, kui kuskilt tahetakse raha ära võtta, mingeid võimalusi piirata.

Olen kaugel sellest, et kogu seda Eesti kultuurielu jäägitult heaks kiita ja ülistama hakata, kuid pean tunnistama, et midagi taolist annab maailmas otsida. Kui see pole meie omapära või, kui soovite, meie "nokia", siis kuidas seda veel teisiti nimetada?

Hea küll, võiks öelda. Suurem maailm ei saa nagunii meie keelest aru ega ka sellest, mida see kõik meile võib tähendada. Aga me ise ju saame. Ja küllaldaselt on selliseid valdkondi, mis tõlkimist ei vaja: kujutavad kunstid, muusika, tantsud jpm. Küsimus on vaid selles, kuidas seda pakkuda. Või, moodsalt väljendudes, "müüa".

Toosama Tiibeti munkade seltskond annab kontserte Tallinnas, Tartus, Pärnus, Riias, Ventspilsis, Moskvas, Peterburis ja mujal. Kas tõesti keegi arvab, et igal pool saadakse neist täielikult aru? Muidugi mitte. Aga saalid on täis. Kohad on välja müüdud.

Ja kes neid kuulama-vaatama tulevad? Sugugi mitte ainult orientalistid või budhistid või Tiibeti sõbrad või snoobid. Jah, need ka muidugi. Aga tulevad ka need, kes tahavad midagi uut, midagi teistsugust, midagi sellist, mida nad muidu ei saa, ei kuule ega näe. Ja neid pole sugugi vähe nii väikese rahva kohta.

Meie nokia on meie kultuur ja kultuurihuvi.

Paraku, koos kibedate ja tuliste vaidlustega, kas ikka mõni maja või kuju või sammas sobib kuskile või ei sobi. Koos sagedase tigeduse, kadeduse, nääklemise ja tänitamisega.