Raul Ranne : Talendishow – Eesti jaoks vale formaat
Pingutagu TV3 talendishowga, promo ja produktsiooniga, kasvõi naba paigast, on siiski selge, et sellest saatest ei sünni üldtunnustatud tähte. Ei leita mõnd tundmatut kohtlast vanamutti, kel hääl kui Maria Callasel, või Pavarotti võimetega häbelikku trollijuhti, kelle võimsast andest ei teadnud seni midagi isegi tal sageli külas käinud jõuluvana mitte.
Asi polegi vast selles, et meil üleüldse polekski neid nn kapigeeniusi, keda tore telesaade võiks avastada. Tahaks uskuda, et mõni tõenäoliselt ikka on.
Aga show õnnestumiseks on neid paraku vähe. Sestap peame saade saate järel kuulma lauljaid, kelle tase pole kindlasti parem Harju keskmisest, jälgima tantsunumbreid, mille on vaatamisel tuleb vaeva näha piinlikkustunde alla surumiseks. Vimka- ja naljamehed kipuvad olema pigem haledad, pillimehed tavalised.
Üldse, kui nüüd mõelda, siis Eesti talendishows kipuvad ilma tegema lapseohtu tublid üritajad, keda tahaks näha pigem mõnes teises saates. Või need, kes usuvad, et näiteks sangpommi vedamine kõneleb üüratust talendist, aga mitte lihtsalt tublist pealehakkamisest.
See kõik on vähemal-rohkemal määral ikkagi vaid isetegevus. Ja, tsiteerides filmiklassikat, pean tunnistama: „Ma ei talu isetegevust.“
Ei muidu ega teles. Mul on kahju neist talendisaate žüriiliikmetest (iseäranis Mihkel Rauast), kui nad kesise numbri peale on sunnitud mõningast vaimustust etendama.
Sellisel formaadil, nagu näidanud varasemad aastad (ja analoogsed saated), ei ole Eestis piisavat kandepinda. Me tundmatud talendid, kui neid leidub, on pigem vinged peastarvutajad või need, kes pimesi ja kiiresti ruubiku-kuubiku kokku panevad. Ehk ka hakkajad alkeemikud või ägeda särtsuga leiutajad.
Aga mitte artistid, mitte esinejad. Esinejatega kipub Eestis üldse olema nii, et tõsiselt andekad on ammu leitud ja rahva ette toodud. Ja mitte ainult nemad. Ka need, kes vähem viisi peavad ning seejuures enesekriitika käes eriti ei kannata, on juba kusagil eetris. See filter, mis tõelise ande asjaarmastajast eristab, on meie kandis kaunikesti hõre.
Eesti pole USA või Inglismaa, kus üksikus metsatalus elav ürgtalent võib kaduma minna, sest ei pääse löögile. Siin on ka kogu sitt kenasti vitriinis, vähegi talendikast artistist rääkimata.
Ühesõnaga, mu arust pole talendishow, superstaari otsingud ja muu taoline Eesti formaat. Nagu polnud seda ka vaid jaapanlaste lapsemeelsusega sobituv läbi seina ronimise show(sest meie oleme ju tõsised inimesed), ega ka kõik need tõsielusarjad, milliste nukraid katsetusi oleme pidanud liiga sageli taluma. Näiteid, kus Läänes miljoneid köitnud teleformaat meil ei toimi, on ju rohkelt.
