Raul Ranne: Oi, pagan, mu süda laulab!
Kas oleks võinud me kunagi arvata, et ühel heal päeval tuleb tunnistada veidrat tõsiasja — Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim mäng toimub Sloveenia ja Serbia vahel?
Vähe sellest, mind ajas muigama, kui kuulsin tulihingelisi jalgpallisõpru-ajakirjanikke arutlemas, et Eesti jalgpallikoondis tuleks nimetada aasta parimaks tiimiks ning keskväljamees Konstantin Vassiljev aasta parimaks sportlaseks.
Sest, no kuulge, meil on ju tänavu euroopakatel hõbeda võitnud kettaheitja Gerd Kanter või EMi finaalturniiril südilt mänginud võrkpallikoondis. On ka sõudmise EMil hõbeda võitnud neljapaat ja rattur Rein Taaramäe näiteks. Ei meeldi mulle see ohjeldamatu jalgpallihaip.
Ma ei uskunud, et Eesti jalgpallikoondis nii kaugele jõuab. Sel suvel oli mul Itaalias Modena jalgpallistaadionil paganama niru olla. Eesti kaotas kuivalt Itaaliale ning kaks inglasest ajakirjanikku, kes mängust online-ülekannet kribisid, ei pidanud paljuks meie jalkakoondise kallal sapiselt iriseda. Seedisin seda vaikselt, sest polnud ühtki head argumenti, millega ülbete brittide suud sulgeda.
Seejärel kaotasid eestlased Fääri saartel sealsetele õpetajatele, puuseppadele ja teistele asjaarmastajatele. Pärast seda, et lootust veelgi tappa, piinati jalgpallisõpra kolme selge kaotusega Lõuna-Ameerika turneel.
Ma tahan näha meest, kes uskus tookord, et Eesti jalgpall jõuab sinna seisu, kus ta on praegu, vaid mõni kuu hiljem.
Ent ettearvamatus on jalgpalli valu ja võlu. Tulid järjestikku olulised võidud, tuli lootus ja armastus ning Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim mäng Sloveenia ja Serbia vahel (pagan, see lause kõlab ikka naljakalt). Nüüd tunneme end kui Euroopa meistrid, ehkki tegelikult on vaja mängida veel paar väga tõsist mängu, et Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääseda.
Ent mitte ainult sellest ei taha ma rääkida. Tahan öelda, et jalgpalli alal tehakse Eestis tõesti head tööd. Sel sügisel, kui endise kossumehena oma pojale sobivat korvpallitrenni kohta otsisin, jõudsin üsna ruttu arusaamisele, et logistiliselt ja ajaliselt sobivat kohta leida on raske. Panin poisi lõpuks vutitrenni, sest see tuli praktiliselt koju kätte. Koju saabunud flaier ning kooli seinal rippuv plakat kutsusid vastuvaidlematul toonil trenni, mis toimub lähedal ja sobival ajal.
Vähe sellest, mu noorema poja lasteaiaski on oma jalgpallitrenn. Jalkatrennis käivad sõbrad, klassivennad ja lasteaiakaaslased. See mäng on tänases Eestis väga paljude perede elu ja elustiil. Ükski teine spordiala ei tee noortega nii massiivset ja tubli tööd. Ja see toob varem või hiljem tulu.
Kui jalgpallikoondis mängib end tõesti EMi finaalturniirile, olen nõus nii meeskonda, tema liidrit kui treenerit Eesti parimateks kiitma. Sest süda laulab.
