Mida aeg edasi, seda enam kohandab suur osa Eesti ühiskonnast ennast ümber pikaajaliste plaanide pealt lühiajaliste peale.

Elame nüüd päevast päeva, juba mõnda aega. Nädal on juba pikk perspektiiv. Ajaloolises mõõtmes on muudatus muidugi eriti selge: mõelge, kui palju aega võttis mõisnikult talu väljaostmiseks vajamineva raha kogumine või siis poja tsaariarmee nekrutist välja ostmine.


Aga isegi nõukogude ajal oli pikaajaline kogumis­ideoloogia püsiv: 140rublasest töötasust auto ostmiseks 5000 rubla koguda – selleks juba ühest viisaastakust ei jätkunud!

Pikaajaline sihik oli Eesti Vabariigi esimestel üldrahvalikel eesmärkidel: ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Ka keskklassiks kasvamine ja esimese varanduse kogumine edenes aeglaselt nagu tigu nõlvakul.

Kõik muutus siis, kui saabus majandusbuum. Buum õpetas seda, et maja või korteri, ümbermaailmareisi või luksusauto ostmiseks ei olegi vaja pikka aega pingutada ja raha koguda. Selle võis saada kätte kohe, sest pankadel oli vaja oma raha kiiresti laiali jagada. Mõnu oli momentaanne, tagasimaksu või laenu lõpus kummitav “bullet” lükati mitmekümne aasta taha. Selle hetke valu, mil kuul lõpuks pähe tungib, oli kauguse tõttu hoomamatu.

On selline aforism – ela iga päeva nii, nagu see oleks viimane. Mõte on muidugi õilis – ennast viimseni välja panna, igast päevast viimane võtta.

Lahe. Igapäevane elu teeb õilsusesse alati oma korrektiivi – ja nüüd elabki suur osa inimesi just nimelt nii, nagu see oleks viimane päev.

Selles mõttes, et homseks enam plaane ei ole. Täna käime tööl, kinos ja poes. Mis saab homme, see ei ole sugugi kindel. Võib-olla kaob töökoht, aga võib-olla kaob terve firma. Tõstetakse mingit maksu või kehtestatakse täiesti uus. Pank nõuab krediitkaardi vahetamist mingisuguse ameerika ime vastu, mida eesti poed ei tunnista. Laenu ei jõua enam tagasi maksta, aga võib-olla jõuab siiski. Autovõtmed tuleb liisingule loovutada või saab veel nädala sõita. Võtame euro juba suvel kasutusele! Keskklass kaob üldse ära, järele jäävad ainult rikkad ja pööbel. Jääpurikas kukub äkki pähe? Kroonikate seksikate peol ei ole enam külalisi, appi!

Selline olukord ei saa minu meelest väga kaua kesta. Inimtõug, mis on evolutsiooniliselt õppinud oma elu pikalt ja hoolikalt ette planeerima, on korraga tõugatud mingisse kiletiivaliste, ühepäevaliblikate elumudelisse. Mis tulemused sellel on, ma ei oska arvata.

Kogu see rabelemine on muidugi seotud nimelt ja ainult majandusega.

Räägitakse, et turumajanduse asjatundjad on segaduses – turumajandus enam ei funktsioneeri, aga ühtegi teist mudelit asemele pakkuda ka ei ole.

Kuid just sellest tahaks väga kuulda. Kui kellelgi on tulevikumajanduse suhtes säravaid ideid, siis palun võtke toimetusega ühendust!

Priit Hõbemägi,


peatoimetaja