Pekka Erelt: Tartu Kunstimuuseum – milleks!?
Jüri Arraku väljapanek lükati vaikselt edasi, muuseumi kodulehel polnud veel hiljaaegu salaplaanist ei kippu ega kõppu. Ka Tallinnas teadsid asjast heal juhul mõned väljavalitud.
Mina kuulsin sellest kogemata üsna varakult ning jälgisin sellest alates tartlaste põrandaalust nahistamist huvi ja huumoriga. Pealegi on igati tervitatav, kui vahel head klassikat eksponeeritakse. Nädala algul sain aga Tartu Kunstimuuseumi pressiteate, millele olid alla kirjutanud muuseumi direktor Reet Mark ja teadusdirektor Tiiu Talvistu.
Teate, teist lauset lugedes jäin ma keeletuks. “Kuna eesti erakogude üheks hindamiskriteeriumiks on kujunenud fakt, mitu Konrad Mäe maali see sisaldab, siis otsustasimegi näidata peaaegu kõiki meie kogus olevaid K. Mäe maale – kokku on neid 37.” Seega, head kunstikogujad, ärge eputage midagi oma Mägidega, Tartus on neid nagunii rohkem!
Mis on erakogujatel pistmist praeguste vaidlustega Tartu Kunstimuuseumi tuleviku üle, et neid sellisel kombel kaasatakse? Milleks säärane vastandamine? Jah, igas heas kunstikogus võiks olla tõesti ka Konrad Mägi, aga niisamuti ka näiteks Elmar Kits, Ülo Sooster või Jüri Arrak. Ja ma pole kuulnud, et Mäe olemasolu või puudumine oleks erakogu puhul mingi hindamiskriteerium. Või peaksid kunstikogujad oma põhimõtteid muutma ja hakkama taieseid eksponeerima edaspidi ühes hinnasiltidega? Et mida kallimad pildid, seda uhkem kogu.
Niisugust mõtteviisi ei saa kuidagi teisiti nimetada kui vaimseks provintsluseks, mis kuulub eelmisse sajandisse. Ja milleks see pressiteates esitatud loend, kui palju ühe või teise klassiku teoseid Tartu Kunstimuuseumi kogus on? Kas see teeb näituse kuidagi paremaks? Või on hoopis käimas mingi maavõistlus Tartu ja Tallinna vahel, millest ma teadlik pole?
Tartu Postimehest võis lugeda veel üht “pärli”. Nimelt, rõhutamaks oma kogude ainulaadsust ja väärtuslikkust, on näitusel ära toodud ka osalevate kunstnike loomingu hinnad suurematelt oksjonitelt. Põhjendatagu seda kuidas tahes, aga “Klassikutelt armastusega” jätab sel kujul kahjuks pigem odava laoväljamüügi kui soliidse klassikute tippteoste näituse mulje. Mis puutub Tartu muuseumi kogude ainulaadsusse, siis sellega on küll üle pingutatud. Parim Eesti kunsti kollektsioon on ikkagi Tallinnas Eesti Kunstimuuseumil. Ainulaadne saab olla vaid kogu, mille sarnast teist mujal Eestis ei ole.
Näitusega “Klassikutelt armastusega” on Tartu Kunstimuuseum teinud endale tõelise karuteene. Kui varem võis veel kuidagi kahelda muuseumi ümberkorralduste vajalikkuses, siis nüüd enam mitte. See on pigem möödapääsmatu. Kusjuures küsimus pole üldse selles, kas Tartu Kunstimuuseum peaks olema iseseisev või jätkama ühes Eesti Kunstimuuseumiga. Küsimus on hoopis selles, et Lõuna-Eesti vajab tänapäevast ja avatud mõtlemisega kunstimuuseumi.
