Möödunud nädalal kutsuti üles konni üle sõidutee aitama. Arutleti, et tulevikus tuleks maanteid rajades ehitada spetsiaalsed tunnelid konnade tarvis. Kahtlemata on konnad armsad loomakesed, ent avaliku arutelu aines peaks siiski olema maantee ohutus tervikuna. Kas või võrkaedade rajamine teede äärde, mis hoiaks ära autode otsasõite suurematele loomadele.
Kampaania negatiivne ja isegi ohtlik mõju ongi tõsimeelne tegelemine teisejärguliste asjadega, mis meediakära tõttu kipuvad varjutama olulisemat. Suisa halb on aga, kui kampaaniaga varjatakse tegematajätmisi või vigu.
Pärast novembrikuist traagilist õnnetust Tallinna Rukkilille lasteaias, kus väikelaps hukkus ronimisredelil, käskis linn poliitkampaanialikus korras maha võtta kõik sellised redelid. Mõnel pool olid need aga seisnud juba 50 aastat! Põhjus ongi hoopis mujal – mänguväljakud olid korrastamata ning enne õnnetust ei tuntud nende vastu ka huvi.
Endiselt püüab inimene kampaania korras muuta loodust. Kuidas teisiti seletada Stockholmi Nicolaigardeni lasteaia kummastavat eksperimenti, mille käigus sood ära kaotati ja tüdrukutest-poistest said sõbrakesed. Meenutab väga 1950. aastaid, mil Eestis hakati kampaania korras maisi kasvatama.
Püüdkem siis elada kampaaniavabamalt. Meil pole vaja auru kulutada haigetele eksperimentidele, sookvootidele ja muule sarnasele, nende läbikukkumisele määratust kinnitab ajalugu. Seesama ajalugu näitab, mis on tegelikult oluline. 25 000 aasta vanune Willendorfi Venuseks ristitud kujuke ütleb meile selgelt: see on ema. Mis ei tähenda, et me peaks veelgi suuremalt 13. mail emadepäeva tähistama – emadepäeva tuleb pidada aasta ringi. Ja ühiskond, kes hoolib emadest, ei jäta lasteaedu vaeslapse ossa. Kindlasti hoolib ta ka palju rohkem loomadest, ilma igasuguse kampaaniata.