Peeter Oja : Sellist Eestit ma tahtsingi!

Liigun valge piiriputka poole, mille ees on liivakotid ja lipumastis lehvimas Ühendriikide lipp. Teeäärsel plangul on suured fotod Berliini jagamisest, müüri ehitamisest ja selle langemisest. Üks pilt on noorest Ida-Saksa piirivalvurist, püss õlal. Tema vastas seisab põlvikute ja lühikeste pükstega väike poiss. Nende vahel on okastraat. Väikemees hoiab ettevaatlikult sellest kinni ja nad vestlevad. Mida nad räägivad? Poisi näol on justkui arusaamatus ja küsimus. Noor sõdur tunneb end ilmselgelt halvasti.

Edasi minnes jõuan Zimmerstrasseni. Minust diagonaalis üle tänava ongi Checkpoint Charlie. Selle kõrval on Kaffee Einstein. Turtsatan omaette naerma. Kohvik Einstein! Mälupildid ja tunded segunevad. Seisan ja lihtsalt vaatan. Klomp tuleb kurku ja silmad tõmbuvad veekalkvele. Vihast? Ebaõiglusest? Kes tuli selle mõtte peale, et ehitada müür? Läbi ühe linna, läbi elumajade, läbi perekondade. Milline kõrgelennuline hälve! Pidi ju olema ÜKS inimene, kes ettepaneku tegi, ja siis teised haarasid sellest hullusest õhinal kinni ning viisid ellu. Ühed “vabastajad” ehitasid müüri, et kaitsta “vabastatuid” teiste vabastajate eest. Nii vist võiks seda sõnastada. Sellel minu lühikesel jalutusteekonnal on tapetud üle kahesaja inimese, kelle ainus süü oli püüd vabasse ilma. Kõik tundub nii jabur! Lähen vaba mõtleja kohvikusse, et juua üks kohv…

Kahekümne neljas veebruar 1938. Eesti Vabariigi 20. aastapäeva tähistamine. Lõuna-Eesti, Uderna. Minu koolmeistrist vanaisa istub oma toas ja kirjutab päevaraamatusse järgmised read: “Teiselpool seina, kus praegugi nood kraamijad lõunat söövad ja joovad, oli rahvast täis. Kell pool kaks läksin voodisse, kuhu kostis kõik. Üks Jaan (vist Saar) tahtis kõnelda. “Siin on kõike, siin on kõike küll. Sööge, võtke ja sööge… Me Issand Kristus ütles võtke ja sööge. Aamen.” Ja siis käis kellegi pihta: “Mis Pudivere sant, mis vaene!” Siis tuli vahele hääl teiselt: “Jaan, jäta!” — siis jälle vastu “Tüübiline mats oled, kurat! Mina olen Saar. Mis kuradi vaene! Maksa mu kinga paelad ära!” Kära oli kõva, aga käsi ei pandnud veel keegi külge. Korraga kostis: “Siga! Või paneb jala minu söögilauale! Välja viia!” Aga ometi ei viidud kedagi välja. Saar lahkus ise toast. Arutati: kui ükskord pandis jala söögilauale, ei olnud veel midagi, aga kui kaks korda pani jala lauale, siis ma enam ei kannatanud. Saar oli jala pandnud 2 korda teiste lauale, aga keegi ei julgenud teda puudutada. [–] Täna hommikul kuulsin, kõige enam olla olnud täis Võidu Heino Treimann. Olla oksendanud kõik kohad täis ja otsinud koolimajas magamise aset. Siis kuulsin, et naised olla ka “klappinud”. Kalme Joh. Kompuse noorik Leida olla olnud kassapidaja. Siin teispool seina tegelaste teelauas olla Leida proua kallanud neile kõigile tee hulka lapergusest (subrovka) pudelist, kes raha klappinud. Kui tahetud kallata ka väikesele Eha Siimile, siis ei ole see lasknud. Sääl sõnanud Leida pr. “Mis sa, kurat, siis klapid, kui sust joojat ei ole.” [–] Niisugune oli Udernas XX Eesti iseseisvuse aastapäev. Ei tea kas siin paremat kunagi tuleb? [–] Nii, mu Eesti! Unistan küll praegu veel näha su 25. a. iseseisvuspäeva. Ei tohi olla ebausklik — kas see koolimajades igavene trallitamine ja teeõhtute näol joomine ei näe viimaks ette mingit hävingut… [–] Kas see ei lõdvenda lõpeks rahvast niipalju, et temast ei olegi enam asja, kui tuleb vahest kord ka tõsiselt väljaastuda?”

Aeg on andnud sellele küsimusele valusa vastuse. Mis sai aga nendest tol ajal noortest inimestest, kes sellel Kaitseliidu korraldatud aastapäevapeol osalesid? Kuidas kulges Saare, Kompuse, Treimani, Leida-proua elu? Mets? Pagulus? Siber? Sovettide ees lipitseja ja kaasakiitja? Vene või Saksa armee? Või hoopis kohalik hääbuv “superstaar” Uderna poe taga? Seda ma ei tea. Tean aga, et kokkuvõttes kaotasid nad kõik. Kaotasid vabaduse.

Ühele rahvale on suureks õnneks elada vabana vabal maal. Sama kehtib ka inimese kohta. Olla vaba oma otsustes ja valikutes ning võtta vastutus on sama suur elu and kui olla terve inimene. Just seepärast riivabki mind levinud kõlksküsimus — kas me sellist Eestit tahtsimegi? Aga millist Eestit siis küsija tahtis, kui üldse tahtis? Kurtmata oma fantaasiakülluse üle, jääb mulle selline pinnapealsus ja piiratus hoomamatuks. Tean, et selline vinguja peab silmas põhjatut asist heaolu, mitte Vabadust olla Vaba. Nagu ori, kelle suurim unistus on saada orjapidajaks. Vabadus aga on sügavalt tunnetuslik, selle olemuslik mõistmine käib sellistele inimestele üle jõu.

Mina olen küll sellist Eestit tahtnud. Vaba Eestit. Mul pole olnud mingeid illusioone, et elukorralduse muutustega kaasneks ka inimese olemuslik muutus. Et kõigega rahulolematud, vigisevad ja vinguvad iduolendid kaoks. Et vabaduse saabudes kaoks rumalusest kantud kadedus ja ahnus, olgu see materiaalsel või vaimsel tasandil. Et taanduks inimesele omaselt enesekeskne nõudmine olla austatud ja lugupeetud. Nii oli see 1938. aastal Udernas, kus aastapäeva tähistamine muutus tavapäraseks joomauimas enesekehtestamiseks, või alates 1961. aasta augustist Ida-Berliinis, kus sügavalt haavatud egoga tegelased otsustasid massiliselt vabaduse poole põgenejaid takistada kuulide ja müüriga.

Nii on see ka tänases Eestis, kus nii mõnigi, rohkem või vähem hillitsetult, surub end, lausa piinlikkust tekitavalt, kahekümne aasta taguste pöördeliste sündmuste esirinda. Nõudes sügavat kummardust ja igikestvat aupaistet. Selle asemel, et tunda tänu osaks langenud suure au eest olla Vaba Eesti taastamise protsessis esirinnas. Et oled olnud Aja poolt välja valitud. Aga väljavalitu olla ongi sessinatses ilmas üks suurimaid autasusid. Sul pole vaja muud kui lihtsalt tunda tänu ja iseenda üle head meelt. Seda on ju tohutult palju!