Peeter Helme: Ülevärvitud kassid Eesti poliitikas
Ikka selleks, et mängu mitte ära rikkuda ja mitte tuua rahva silme ette midagi, mis seal tegelikult kogu aeg on, millest aga rääkida ei taheta. Nimelt sellest, et meid juhib ikka nomenklatuur, kellest vabanemist üleskutsega "Plats puhtaks!" lubati ning kelle naasmise eest Lennart Meri veel 2000. aastal hoiatas, öeldes: "Sovetlikult pinnalt kipub uuesti ellu ärkama nomenklatuur, see Vene keisririigi vulgaarne aadelkond, mis on Euroopa riikides välistatud." (Hannes Rumm "Lennart Meri: on päevi, kus rahvas teostab ennast ühe sportlase kaudu" - EPL, 29.12.2000)
Mõneti on muidugi õigus neil, kes kiidavad, et Eestis toimus vabanemine valutult ning loobuti kättemaksust. Samas on Eesti poliitilise kultuuri rõvedaks farsiks muutmine - idarahaskandaal, elamislubade skandaal, Reformierakonna rahastamisskandaal, millele järgnes kohe sama erakonna sisevalimiste skandaal, arusaamatused Savisaare rahaasjades või ka otseselt mitte skandaal, kuid poliittotruse järjekordset tippu kehastav Vilja Toomasti ratsukäik - suuresti tänu võlgu asjaolule, et omal ajal ei keelatud okupatsioonirežiimi kollaborantide osavõttu Eesti Vabariigi poliitilisest elust.
Toonased põhjendused kõlasid vist nii, et Eesti on selle jaoks liiga väike ning et see tekitaks palju paksu verd. Kuid kui tuua näide sõjajärgsest Saksamaast, kus kogu riigivalitsemisest ja poliitikast tuli eemaldada 7,5 miljonit NSDAP liiget - üle kümnendiku Saksamaa elanikkonnast -, siis tuldi sellega toime, kuigi seegi tekitas kahtlemata palju paksu verd. Aga hakkama saadi. Tõsi, hiljem osales nii Ida- kui Lääne-Saksamaa poliitikas endiseid natsipartei liikmeid, kuid vähe ja oma minevikku varjates.
EKP-l oli 1988. aastal 110 000 liiget - umbes sama protsent mis natsiparteil 1945 Saksamaal. EKP "emapartei" NLKP tõepoolest Eestis keelustati, kuid tagajärgi see liikmetele kaasa ei toonud. Nad vahetasid värvi ning elavad täielises Eesti Vabariigis edasi. Kosuvad isegi.
Kuid värv värviks. Kui Deng Xiaoping ütles, et pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüaks, siis tuletub siit seegi, et kassi värvimine ei muuda ta olemust - kass jääb ikka kassiks.
Sama on ka punakarjeristidega, kes ühel hetkel uusi tuuli nuusutades taipasid, et elu pole sugugi läbi. Nad kohanesid, neid sai palju, kuid kombeid nad ei muutnud, sest - kass jääb ikka kassiks.
Nüüd kasvab peale uus Eesti poliitikute põlvkond, kes vaatabki hästi kohanenud ülevõõbatud kõutside poole imetlusega ega võigi taibata, et poliitikat saaks teha teisiti. Natukegi soliidsemalt, vähemalt viisakamalt valetades, oma sigadusi näiliseltki häbenedes. Kui mitte muud, siis vähemalt selle oleks platsi puhastamisega, EKP ja NLKP liikmetele poliitikas osalemise keelustamisega, saavutanud.
