Peeter Helme: Marss ja maksud
Neid valdkondi on nii palju, et imelik oleks midagi eraldi nimetama hakata. Õigupoolest pole ju midagi, mida ei võiks kodanikualgatuse korras teha. Vahel tundub, et Eestis ei osata teinekord selle pealegi tulla, mis kõik ei võiks rohujuuretasandil sündida, ning ikka loodetakse riigi initsiatiivile. Poliitika või olmemurede lahendamise peale ühisalgatuse korras tuleb vahest igaüks, kuid kuidas on tõeliselt suurte asjadega?
Jah, võib öelda, et Kaitseliit, Naiskodukaitse ning Noorkotkad ja Kodutütred on kodanikualgatuse korras loodud ja taasloodud. Idee riigikaitseorganisatsioonist kui kodanikuühendusest võiks justkui olla tõeline Eesti Nokia, kuid siin on mitu aga. Riigikaitse on ikkagi riikliku suveräänsuse selgroog, see vajab ühiskonna kontrolli ega saa olla kodanikeühendus. Säärane asi lõhnab pigem eraarmee järele… Ja ikkagi on tegu tähelepanuväärse näitega sellest, kuidas nii eriline valdkond, sõjandus, kasutab kodanikualgatusena tekkinud institutsiooni.
Kuid kuidas on muude strateegiliste valdkondadega? Kas näiteks lõimumise vallas oleks kodanikel endil võimalik teha senisest enam? Kindlasti. Või välismaale läinud Eesti noorte koju toomiseks? Kahtlemata, ja ilma äriühingute (mis on ju samuti kodanikualgatus) panuseta polekski vist “Talendid koju” sündinud.
Aga veel? Kuidas on teadusega? Tundub, et kui jätta kõrvale äriühingud ning erialaühendused, nagu Eesti Astronoomia Selts, Akadeemiline Orientaalselts või miks mitte ka Eesti Kirjanduse Selts, mõjub mõte kodanikualgatusest teadustegevuses veidrana. Oleme harjunud, et kuskil on avalik-õiguslikud ülikoolid, siis veel Teaduste Akadeemia oma instituutidega kui elevandiluutorn par excellence ning muuseumid oma “teadlastepargiga”. Kõik väga riiklik või vähemalt ametlik värk, mis justkui ei jäta ruumi mingiks vähegi tõsiseltvõetavaks isetegevuseks.
Ometi peitub just selles ametlikkuses ka probleem. Võime ju rääkida teadmistepõhisest Eestist ning vajadusest paremini haritud tööjõu järele, kuid kui riigi teadlaskond on nii kõrgel ja kaugel, siis kätkeb see endas ohtu ka teaduse ja hariduse populaarsusele. Juba sel põhjusel on teaduses kodanikualgatuseks palju ruumi.
Üks näide, mis haakub hästi Juri Gagarini lennu hiljuti möödunud viiekümnenda aastapäevaga: 1998. aastal kogunes Colorado ülikoolis Boulderis üle 700 inseneri, ettevõtja, üliõpilase, õppejõu, astronoomi, astronaudi ja asjaarmastaja, et panna alus organisatsioonile, millel on tänapäeval üle 10 000 liikme ja toetajaliikme umbes poolesajas maailma riigis. Organisatsioon, mis loodi, on teadusliku eesmärgiga ühendus. Selle nimi on Marsi Ühing, inglise keeles Mars Society. Eesmärk: propageerida ideed mehitatud lennust Marsile, leida toetust Marsi teaduslikuks uurimiseks ning panna alus eraalgatuslikeks ekspeditsioonideks Marsile, sihiga see ühel päeval asustada. Kõlab absurdselt? Ometi on tegu organisatsiooniga, mille kaudu rahastatakse juba praegu miljoneid eurosid maksvaid teadusprojekte kogu maailmas. Neist tuntuimad on ehk elu punasel planeedil simuleerivad teadusjaamad. Üks Põhja-Kanada Arktikas, Devoni saarel. Teine aga USA Utah’ osariigi liivakõrbes.
Ettevõtmiste rahastajaid on Marsi Ühing leidnud nii era- kui avalikust sektorist, samuti osatakse idee populariseerimiseks ära kasutada meediat. Nõnda toetab Devoni saare uurimisjaama ka Discovery Channel, mille vahendusel Marsi Ühing omakorda oma sihte propageerib.
Mis on sellel kõigel pistmist Eestiga? On ju tegu rahvusvahelise lobby-rühmaga, mida juhivad oma ala vaieldamatud asjatundjad. Ühingu rahvusvahelist haaret ei anna võrrelda ühegi Eesti teadusseltsi, võib-olla isegi mitte meie Teaduste Akadeemia vastava suutlikkusega. Samuti on Marsi Ühingu kodumaa, USA, maksusüsteem Eesti omast erinev: seal on nimelt kodanikel võimalik annetada üks osa oma maksudest heategevuseks, mille alla käib ka teadustegevuse toetamine. Sellist rahastamisvormi kasutatakse nii laialdaselt, et riigi osa MTÜde toetamisel sisuliselt ei vajata. Mida on meil siit seega üleüldse õppida?
Arvan, et paljugi. Esiteks muidugi tõdemus, et hea tahtmine on pool võitu. Marsi Ühingu asutajates ei maksa näha eelkõige NASA teadlasi, astronaute või Ameerika tippülikoolide asjatundjaid, vaid eelkõige indiviide, rühma murelikke kodanikke, nagu ameeriklased ise armastavad öelda. See on aga miski, mis mõjub Eestis liigagi tihti harjumatult.
Ikka arvatakse, et ei olda ise piisavat pädevad, et keegi naerab algatuse välja või ei võta seda tõsiselt, et ettevõtmise nägu pole piisavalt ametlik ja nii edasi. Ning tõesti: tihti ongi nii, et kodanikualgatust naeruvääristatakse, seda ei võeta tõsiselt. Head näited on Tallinna linnavalitsuse käitumine Kalamaja elanikega parkimisküsimuses või sama linnavalitsuse reaktsioonid Tallinna Televisiooni vastu suunatud liikumisele. Kuid sellise suhtumise vastu aitab jällegi sama relv: kodanikualgatus.
Kolmandaks aga võiksime tõsiselt mõelda maksusüsteemi muutmise peale. Pole ju õigupoolest ühtki põhjust, miks ei võiks osa maksudest minna otse heategevuseks, mille alla peaks kuuluma ka teaduse toetamine. Muidugi ei saa Eesti oludes arvestada sääraste rahavoogudega nagu Ameerikas ning kodanikuühenduste toetamine ainult eraalgatuse korras ei mängiks meil välja. Kuid mingis osas oleks see mõeldav ja annaks inimestele tunde, et neist sõltub midagi ning otsuseid ei langeta nende eest anonüümsed bürokraadid, vaid igaüks saab ise kaasa lüüa selle maailma muutmiseks paremaks kohaks.
Olgu selle nimel tehtavad pingutused siis nii uljad ja utoopilised kui tahes. Ka Marsi Ühingu ühe asutaja ja põhilise vedaja Robert Zubrini mõtted naerdi alguses välja. Kuid ta ei jätnud jonni ja praeguseks on nii tema kui Marsi Ühing tõsiseltvõetavad partnerid nii NASA-le, Euroopa Kosmoseagentuurile kui paljudele erakapitalil põhinevatele kosmoselennundust arendavatele firmadele.
