Peeter Helme : Eesti - antikristliku propagandaga luterlik maa
Ühtaegu naeruväärne, samas ka kurvastav oli lugeda hüsteerilisi reaktsioone kuu aja tagusele Tallinna koguduste vaimulike avalikule pöördumisele Keskerakonna plakatikampaania aadressil. Kuu on möödas, kogu juhtum näib unustatud ja seda paremini tõuseb esile kirikutegelaste ründajate argumentide õõnsus. Tõsiselt jabur oli lugeda TÜ politoloog Alar Kilpi lausumas, et „kampaaniate eetika /.../ võiks jääda kodanikkonna ja nende valitud esindajate asjaks" (PM 3. 5. 2010). No mida see tähendama peaks? Kas pöördumist Narva Kommuuna aegadesse, kus kirikuõpetajad polnudki kodanikud vaid kuulutati lindpriideks? Veel totram oli kellegi Keskerakonna juhatuse liikme Siret Kotka väidet samast lehest, et usumehed olla valitsuskoalitsiooni teenistuses... Võtab lihtsalt sõnatuks. Kui panna siia kõrvale veel Päevalehes ilmuvad Kivirähi jumala-lood, siis moodustub muidugi terviklikum pilt ja võime kindlad tõdeda: kui nõukogude võim meile midagi andis, siis teadusliku ateismi diplomi koos kiituskirjaga.
Aga selline kristlusevastasus on ebajärjekindel ja rumal, sest eestlased on elanud kokkupuutes ristiusuga ligemale tuhat aastat. Siis jõudis läänekristlus kinnitada kanda Läänemere ääres ja idakristlusest sai Venemaa riigiusk. Ligemale kakssada aastat hiljem meid ristiti, esimesed kolm kristlikku sajandit olime katoliiklased, seejärel on Eestis olnud valdavaks usundiks luterlus. Ja on seda tegelikult praegugi. Kas me tahame seda või mitte.
Eestlaste enamus justkui ei taha. Vähemalt jääb selline mulje iga kord, kui mõni kirikuõpetaja või preester meedias sõna võtab. Olles küll katoliiklane, on mul alati kahju, kui piiskop Põder ajakirjanduses esinedes kommenteerijatelt sõimata saab. Sest üldjuhul ei räägi ta mitte pelgalt mõistlikku juttu, vaid oskab väga hästi hoida peeglit eestlase näo ees. See muidugi kellelegi ei meeldi. Eriti ei meeldi fanaatilistele kristlusevastastele, sest sellest peeglist vahib vastu üks üsna tüüpiline tänapäeva luterlane: kirikus mittekäiv, kuid oma väärtushinnangutelt ja arusaamadelt Martin Lutherile igati meelepärane olend.
Meelepärane, sest luterlikud stereotüübid ja käitumismallid on eestlastele nii igiomased. Tahab ju iga korralik luterlane, et kõiges valitseks kord ning et iga asi toimuks omal ajal ja omas kohas. Ja et iga inimene tegeleks oma asjaga ise, mitte ei topiks oma nina võõrastesse asjadesse. Sest - utreeritult lähenedes - seda ju Luther õpetaski: inimene võib, lausa peab ise Piiblit uurima ja laiemalt võttes ise oma muredega toime tulema. Siis aitab teda ka Jumal.
Täpselt see on ka eestlase mõttemaailma kvintessents: nokitseda omaette ja sõimata nägu täis igaühel, kes julgeb kritiseerida või nõu anda.
Nagu enne öeldud, on perversselt huvitav see, et nõukogude ateism on sellesse süsteemi suurepäraselt integreeritud. Sõimatakse kõiki ja kõike, kes juhivad tähelepanu sellele, et oleme oma vaimus igati kristlik rahvas ning taotakse vastu rinda, pildudes samal ajal hüüdlauseid mingisugusest paganlusest.
Kus see paganlus siin on, kallid vennad ja õed Kristuses? Meie keel on täis kristliku kultuuri sõnu, me kasutame kõnekäände ja väljendeid, mis pärit Piiblist, meie aastaring järgib kristlikke pühi, me paneme oma lastele nimesid, mida on kandnud pühakud ja usukannatajad. On naeruväärne, et kogu see kristlikus vormis kulgev elu kulgeb kristlusevastase kisa saatel, mis on ühiskonnas laiaulatuslik ning vaidlustamisele justkui ei kuulu. See on vastuoluline. Ja rumal, iseennast põlgav.
Ometi pole meil põhjust põlata ei iseennast ega oma 800-aastast kristlikku kultuuri, mis on kinkinud meile suure osa sellest, mida tänini imetleme: uhke arhitektuuri ja näiteks ka moodsa kirjakeele. Sest milleks muuks kui kirikus tarvitamiseks see ikka loodi...
