Mul on unistus...

Kas teate, miks kukkus kokku iidne Egiptuse impeerium ja kunagine raudne Mesopotaamia kesktelg Akkadi kuningriik? Kliima muutus ja põllumajanduseks vajalik vesi kadus keskustest mõne aastaga. See on geoloogide poolt viimasel ajal kindlaks tehtud fakt. Seega kõik araablaste ja sumerite poolt üles tähendatud ülevad sõjalood kuulsatest vallutusretkedest on sisuliselt jama. Tegelikkus on see, et mahl kadus maast, inimesed siirdusid viljakamatele aladele ning vähesemaga harjunud võõras sai endised võimsad tsivilisatsiooni hällid endale. Ajalugu näitab, et uued tulijad ei suutnud hoida paratamatust juhtumast ning liiv mattis ka nemad.

Miks ma seda kirjutan? Loovus ja ettevõtlikus on sama moodi elu alused nagu vesi. Ta voolab sinna, kuhu on soodne voolata. Valgub väljakutsete vakku ja võimaluste sängi. Tee ei pea olema kerge ega libe, kuid ta peab olema huvitav, tark ja õpetlik. Ainus asi, mis pärsib selle kõikvõimsa loodusjõu voolu, on negativism. Arulage halvustamine ja tuleviku horisontide jabur moonutamine. Mis siis, et ei teata, mida homne toob, kuid see ei saa kunagi olla ainult pelgalt õudusunenägu või suisa põrgu.

Ma ei ole kunagi lugenud lehti liiga palju. Pigem olen selline pealkirja ja pildiallkirja sirvija. Kuid viimase poole aasta jooksul ei taha ma neidki
näha. Miks? Sest iga kord, kui ma seda teen, tunnen ma, kuidas minu (ja kaudselt ka Teie) leivaks olev loovus lahkub minust üha kiirenevas tempos. Sama lugu on ettevõtlikkustundega. Ma tajun, kuidas vesi lahkub Akkadi linna jalamilt ja kuidas Niilus ennast tagasi oma tänapäevasesse sängi kisub. Üha kasvav trükimeedia negativism levib läbi raadio, tele ja Interneti, nagu peale tungiv liivatorm.

Eestis on viis inimest ­ viis Tarka, kelle võimuses on hoida kliima kontrolli all. Need viis olete Teie: Päevaleht, Postimees, Ekspress, Äripäev
ja Õhtuleht. Pole mõtet tulla rääkima ajakirjandusvabadusest ja ajakirjaniku eetikast ning kõigest muust sellisest, mis justkui takistaks Teil sekkumast sellesse kõrbetormi, mille autoriteks te kaudselt olete. Päris tore on konkurendile ära panna ja esilehe uudise pealkirjaks sättida midagi veelgi radikaalsemat, kui naabril eile oli. Ma tean seda tunnet ja mis kõige lahedam ­ see müüb.

Jah, korraks müüb. Nii nagu Sumeridki tundsid hetkeks siirast rõõmu tuhandeid aastaid vallutamatuna püsinud Akkadi linnriigi vallutamisest, kuid pidid lahkuma sealt õige pea tühjade kätega ­ midagi polnud enam järel. Vett polnud, vilja polnud, kaubateed olid muutunud, kultuur oli kadunud.

Austatud Targad, Te võite minu diletantliku mõistujutu peale muiata või paremal juhul oma toimetustele selle kirja smile`iga edasi saata. See aga ei muuda asjaolu, et trükimeedia otsene ja kaudne mõju ühiskonnale on kriitiline. Räägin seda professionaalse reklaamitegijana. Majanduskriisist, hallist tulevikust ja Eesti kaunikesti nigelatest hetkeväljavaadetest rääkides saab valida sõnu, tooni ja maneeri. Rahvas mõtleb nii, nagu Teie seda ütlete. Inimesed kujundavad oma seisukohad vastavalt pealkirjadele - propaganda kuldne reegel. Kui tõesti pole midagi head või positiivselt üllatavat meie tänases konjuktuuris, siis tasub pigem vait olla. Või kui üldse vait olla ei saa, siis katsuda kolida probleemist võimalikult kaugele ja säilitada neutraalsus.

See on unistus, mis ehk jääbki unistuseks, kuid Te teate väga hästi, et ilma reklaamirahata toimetus liiga kaua ei ela. Täna saete just nimelt Teie ­ viis Tarka ­ seda oksa, millel istute. Kas ikka on otstarbekas taguda endale vastu rinda ja lasta oma toimetustel aina müüvamate pealkirjadega kohalikku loovust ja ettevõtlikkust iga päev üha sügavamale liiva sisse uputada?

Eestil ON lootust ja siin on palju positiivset ­ enne kõike inimesed, kes alles õpivad maailmaga toime tulema. Julgustagem neid siis. Andkem neile võimalus. Küsimus ei ole rahas. Majandus ongi läbi aegade tsükliline olnud ja viimase paarikümne aasta jooksul on see juba kolmas kord, kus kõik ümber tehakse ­ see on normaalne ja igati tervitatav nähtus. Aitab künismist.

Ma soovin Teile head vana aasta lõppu. Ja selget arusaama sellest, kuivõrd olulised figuurid Te Eesti rahva lähitulevikku silmas pidades olete. Ja millist vastutust Te omate nii oma toimetuste kui terve riigi ees.