Oravate olukord on üpris keeruline. Nende maailmavaateline vundament praguneb.

Paar sõna neoliberaalse majandusmudeli negatiivsetest külgedest kõige positiivse kõrval.

Majandusteadlased väidavad, et viimase paarikümne aasta jooksul on globaalne ebavõrdsus pidevalt suurenenud. Siin on kaks mõõdet: on olemas ebavõrdsus riikide vahel ja ebavõrdsus riikide sees.

Riikidevaheline ebavõrdsus on kahanenud. Ent ebavõrdsus riikide sees on suurenenud. Kusjuures drastiliselt. Väidetavalt elab 88 protsenti maailma elanikkonnast ühiskondades, mille sees ebavõrdsus aina suureneb. Vaid kolm protsenti elab ühiskondades, kus see väheneb.

Küsimus suurele ringile: kas Eesti on esimeste või teiste hulgas?

Netiportaalides õhutatakse rahvast tänavale tulema. Ägedama temperamendiga rahvad on oma valitsuste vastu juba demonstreerimas. Miks peaksid eestlased käituma lepliku lambakarjana? Külm veri. Härgamisi. Meieni jõuavadki mõned asjad hilinemisega. Me oleme nii mõistlikud: valitsus keelitab tänavademokraatiast hoiduma ning rahvas nõustub - tõesti pole vaja.

Ma arvan, et valitsusel pole vaja tänavatele valguvat rahvast karta. Mitte nendel põhjustel, mis siin loetletud.

Üks sotsioloog ütles vahetult pärast pronksiööd, et nüüd on Eesti ühiskond pöördumatult muutunud. Ütluse mõte hakkab praegu selguma.

Eestlane ei saa minna tänavale oma valitsuse vastu demonstreerima, sest siis ta oleks nagu "nemad".

Ta annaks tagantjärele "neile" justkui õiguse. Ta ei saa riskida sellega, et seistes Riigikogu-esisel platsil ja skandeerides valitusevastaseid loosungeid, avastab ta korraga enda kõrvalt "nende" esindaja, kes karjub "Ansipa daloi" ja "Riigikogu na...i".

Pärast seda ei saaks enam peeglisse vaadata.

Riigikogus arutamisel olev nn pronksiöö seadus, mis sätestaks Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise rahvarahutuste ohjamisel, vajab lisapunkte. 1) Eestlased ja venelased demonstreerivad eraldi. 2) Kaitseväge ja Kaitseliitu kasutatakse vaid venelaste vastu.

Haige mõte.

Ansip ei pea teadlaste selja taha varjuma, edastades järjekordseid hiiobisõnumeid. Meil on pidurid peal, me kontrollime oma käitumist. Põhiline on see, et frustratsioon ei pöörduks iseenda vastu, et see ei muutuks enesehävitamiseks. See on veel üks asi, millega peab hakkama ennetavalt tegelema.