Mis asi on võidusammas?

Kunstiliste kaalutluste või iluideaalidega polnud toimunul mingit pistmist. Need kriteeriumid ei huvitanud enam kedagi. Kas oleks samba viimise eelõhtul olnud midagi absurdsemat väitest, et jätame Tõnismäe monumendi alles, sest ta on sedavõrd ilus? Ei, monument oli kole. Just nimelt - ideoloogiliselt kole. Nii osutus iseenesest ilus asi koledaks. Ideoloogia oli kunsti raskusteta seljatanud.

Järgnev oli juba kõik selge ja põhijoontes ette määratud. Stsenaarium oli valmis kirjutatud.

Kaotusemonumendi pidi asendama võidumonument. Sellega oleks ajaloole lõpp-punkt pandud.

Lisaks on ju 90 aastat tagasi saavutatud võitu hoopis meeldivam meenutada kui sellele paarkümmend aastat hiljem järgnenud kaotust. Kuigi tegelikult oleks kaotusest õppida tunduvalt rohkem kui võidust. Sest võit oma kõrge sambaga võib meid viia kättesaamatute unelmate pilvedesse, samas kui kunagine maalähedane monument demonstreeris vähemalt kaks korda aastas karmoškahelide saatel piltlikult, kus me reaalselt oleme ja millised ohud meid tegelikult ähvardavad. Ning kuigi võitu pole mingit põhjust häbeneda, on tunduvalt ebamõistlikum kaotus mälust pühkida. Ei räägita ju õppimisest oma või teiste võitudest, vaid ikka nii, et parem on õppida teiste kui oma vigadest. Seega mitte võitudest, vaid kaotustest.

Võidusammas on ideoloogiaprojekt ning etteheited, et selle rajamisel pole arvestatud asjatundjate nõuandeid ja arvamusi on absoluutselt valed. Neid on ainuüksi ajakirjanduse lehekülgedel toodud kümneid, küll ideoloogide-professionaalide, küll ideoloogide- asjaarmastajate sulest. Nad on kõik pädevad ja veenvad. Ammendavad. Miks peab sellise samba püstitamisel pöörduma lisaks erialaliselt ebapädevate inimeste poole, jääb täiesti arusaamatuks. Mida on juba korduvalt (meenutades ka Sakalat) nokdauni loodud kultuuriinimestelt küsida? Millised on nende professionaalsed teadmised ideoloogia vallas?

Ilmselt minimaalsed. Seda enam, et asjatundjad on juba enam kui aasta tagasi põhimõttelise otsuse vastu võtnud. Milleks mõttetult vett sogada? Muidugi, nagu seda on ajaloos korduvalt juhtunud, sai osa kunstiinimestest-intelligentsist järjekordselt lollitatud ja näilise otsustamise komisjonidesse lülitatud. Aga kes meist poleks õnge läinud? Ka siinkirjutaja andis mõni aeg tagasi oma parimas usus soovituse kultuuriobjektidest, mida koolilapsed ministeeriumi korraldatud ekskursioonide käigus võiksid Sankt-Peterburgis külastada. Omamata seejuures mingitki aimu, kui õigustatud on niisugune ettevõtmine hariduspoliitiliselt ja finantsiliselt.

Soovitusi ju paluti vaid valiku tegemiseks. Kuid mõne aja möödudes oli minu nimi juba ära toodud projekti sisuliste toetajate seas (mis antud juhul ei tähenda, et koolilapsed ei võiks selle suurepärase linna kultuuriväärtustega organiseeritud korras tutvuda). Eks ole ju võim olnud alati osav kasutama vaimu oma huvidest lähtuvalt.

Samuti pole mingit mõtet võrrelda Võidusamba konkursi k omisjoni moodustamise põhimõtteid Riiga ehitatava rahvusraamatukogu hoone omaga. Et naabrite komisjon olevat, erinevalt meist, kokku pandud vaid asjatundjatest-kunstiinimestest. Loomulikult, neist ta pidigi koosnema. Sest Riias on tegemist puhtakujulise kultuuriprojektiga. Aga mis oli meie komisjonil viga? Kas ta siis ei koosnenud eesmärgist tulenevalt valdavalt asjatundjatest, s.t ideoloogiarinde asjatundjatest? Koosnes küll! Ainult tagantjärele ja paljuski teoreetilise tarkusena võib möönda, et komisjoni oleks võinudki jätta tervikuna epopöa korraldajate hallata. Et oleks vähem segadust.

Kuid ega nüüdki pole midagi hullu lahti. Ideoloogia on varemgi kultuurielamuslikke projekte sünnitanud. Ning Võidusammast pole vaja võtta Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdina Estonia laval. Võidusammas on laulupidu!