Mele Pesti: Inimestest, jumalatest ja eelarvamustest
600 kinosõpra sumisevad, film “Inimestest ja jumalatest” ei alga. Ja siis – kõned. PÖFFi üks direktor ja siis veel teine ka. Draama, emotsioonid, erakordsuse hõng. Põhjus: originaal ei saabunud, vaatame filmi DVD-lt. Erandite erand, sest tegemist on Euroopa kino tipuga, imelise filmiga, Cannes’i grand prix pealekauba.
Selline tagasihoidlik ootuste horisont alustuseks. Ja siis film...
Kaheksa katoliku munka leiavad end Alžeeria kodusõja keskelt ning kaaluvad kodumaale põgenemist. Kaks tundi psühholoogilise grupidünaamika tundlikku kajastust lõpeb kristliku humanismi ja vapruse võiduga. Mungad jäävad paigale, et külaelanikele tuge pakkuda. Kuigi nad teadsid, millega see lõpeb: relvadega habemikud viivad nad kindlasse surma.
Jah, see oli pigem hea film, kena sissevaade kloostriellu. Aga Cannes’i žüriis pettusin ma sügavalt ja liigutuspisarad mu kinonaabrite palgeil jätsid mu külmaks. Sest vähemalt üheksa vaatajat kümnest ei tea küll 1) midagi Alžeeria kodusõjast, ajaloost ega islamist; 2) kes need mungad tegelikult tappis (versioone on mitmeid ja tõde tänaseni teadmata), ent see ei takista neid õlgu võdistamast ning ütlemast teadja häälega “terrorist” või peenemalt “islami fundamentalist”, kui ekraanile ilmub musta habemega mees.
“Ei maksa kõike politiseerida,” kuulen protestihääli, “see oli psühholoogiline film, humanismi võidu allegooria ja islam mängis kõigest taustarolli.” Nõus. Aga sellise kristliku humanismi nime all on 20. sajandi jooksul sinisilmselt ka hulk õudusi ellu viidud. Eelarvamusi kõige erineva vastu taastoodab universaal-inimlikkuse promo samuti jõudsalt. Seegi film kinnitas inimlikkuse kattevarjus stereotüüpe “terroristidest” ja “valgustatud kristlastest”, valguse ja pimeduse igikestvast võitlusest maailma pimedatel äärealadel (“Luikede järv” viimase õhtusöömaaja saundträkina punaveini kõrvale!).
Olgu, pooltoonid olid esindatud: intelligentse moslemi usujuhi suhu lubati lause, et Prantsuse kolonialismil on suur roll Alžeeria olukorra õuduses; külaelanikud olid sümpaatsed, kuigi moslemid; terroristilgi oli helge hetk, mil ta mõistis, et Jeesuse sünnipäeval ei ole viisakas relvaga kloostris vehkida. Katoliiklane Isa Cristian oskas araabia keelt ning oli lugenud Koraani: filmi kontekstis rõhutab see tema avangardset avatust ja vastutulekut barbaritele. Minu arvates peaks teisele maale kolides sealse keele-kultuuri mõningane valdamine olema tänaseks elementaarne ja mitte erandlik.
Eelmises lõigus nimetatu päästab filmi küll olemast absoluutselt mustvalge, aga ei tõsta seda kindlasti Euroopa parimate filmide sekka. Kui 21. sajandi alguse filmi tegevuspaigaks on kristlik saareke kesk islami vägivalda, siis on väga raske silmi kinni pigistada ja öelda, et mingit poliitilist ajendit auhindamisel ei ole ja et kontekst ei loe. Filmi “Inimestest ja jumalatest” põhisõnum oli ikkagi dialoogi võimatus isegi avara pilgu ja sooja südamega kristlaste ja tumeda “islami fundamentalismi” vahel – sellele takka kiites me küll maailma ei paranda.
