Mats Volberg: Miks meil on põhjust ühiskonda panustada
Olles aga loonud poliitilise kogukonna, omandab inimene lisaks varasematele perekondlikele rollidele uue, poliitilise rolli. Varem vaid kellegi tütar, ema ja õde on ühtäkki kodanik. Nii nagu perekondlikest rollidest tulenevad teatud tegevusjuhised (nt hoolitseda oma laste eest või austada oma vanemaid), sunnib ka kodanikuks olemine inimesele peale teatud tegevused. Samas, kui esimeste puhul seab inimene tegevusjuhised harva küsimärgi alla, siis viimaste puhul on aga levinud suhtumine “miks ma peaksin ühiskonda panustama?”.
Olgugi et poliitikateadlased ja filosoofid on seni ühel nõul vaid selles, et demokraatia definitsiooni osas ühel nõul ei olda, leidub ilmselt vähe inimesi, kes ütleksid, et Eestis puudub demokraatia. Selle tõenduseks võib viidata mitmesugustele empiirilistele andmetele: näiteks paigutas nõustamisfirma Economist Intelligence Unit aastal 2011 Eesti demokraatia 34. kohale 167 riigi hulgas. Üks demokraatia olulisemaid tunnuseid on see, et rahvas on kõrgeima võimu kandja. Selle iseenesest deklaratiivselt kõlava mõtte taga on üsnagi praktiline arusaam, et igaüks meist kannab osa kõrgeimast võimust. Samuti on demokraatia tunnuseks mitmesugused vabadused ja konkreetse ühiskonna võime neid tegelikkuses garanteerida – oma uusimas raportis hindas Ameerika mõttekoda Freedom House Eesti poliitilisi ja kodanikuvabadusi kõige kõrgema hindega.
“Suure jõuga kaasneb suur vastutus,” ütleb onu Ben “Ämblikmehe” koomiksis. Teiste sõnadega lasub neil, kellel on palju jõudu, võrdselt suur vastutus seda jõudu kasutada või selle kasutamisest hoiduda, sest nende võimuses on asju mõjutada või mitte mõjutada rohkem kui teistel.
Täpsemalt: üldiselt me ju ei leia, et keegi oleks vastutav asjade eest, mida ta ise ja otseselt ei mõjuta või mida tal pole võimalik mõjutada. Näiteks ei ole ükski konkreetne isik vastutav selle eest, et ta ei aita uppujat, kes on temast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Küll aga lasub süü igaühel meist, kui me ei aita meie kõrval olevat hädasolijat, sest see on meie vahetus võimuses.
Enamgi veel – see on üks meie tegevusjuhistest kodanikuna. Kuna me kõik oleme osa kõrgeimast võimust, siis on meil suur vastutus mõjutada ühiskonna elu oma tegemiste ja tegematajätmistega. Alaku see siis lihtsast olukorrast, kus me kutsume naabrid talgupäevadele korrastama kohalikku parki, või lõppegu see osalemisega poliitilises protsessis valija või valitavana.
Seega, esimene põhjus, miks ühiskonda ühel või teisel moel panustada, on meie käes olevas võimus seda teha. Me peame aru saama, et me suudame ja et me saame, et elame ühiskonnas, kus see on üleüldse võimalik (mis polegi tänapäeva maailmas elementaarne).
Kuid täiesti loomulik on vastata eespool kirjeldatud järeldustele hoopis protestiga: pole meist ju keegi seda võimet asju mõjutada endale ise küsinud ja seega võib tunduda, et tegu on ebaausa kohustusega. Paljud tahaksidki ilmselt silmad kinni pigistada ja loota, et nad jäetakse rahule, et neilt ei nõuta ühiskonna elus kaasa löömist, eirates sedasi neile antud harukordset võimet parandada nii teiste kui ka enda elu.
Iseenesest saab justkui ka nii: on ju asju, mida me peame tegema, mida seadus meilt nõuab, ja on asju, mida me võime teha, mida seadus meilt ei nõua, aga mida nõuavad loo alguses mainitud kodanikuks olemise tegevusjuhised.
Ent mõeldes edasi: kui kõik kodanikud teeksid vaid seda, mida seadus neilt nõuab, hoiduksid sellest, mis keelatud, ning loobuksid osalemast selles, mis pole nõutud ega keelatud, küll aga vabatahtlik ja lubatud, siis viiks see ühiskonna laostumiseni, sest seadus kehtestab vaid eetilise miinimumi ega ütle midagi mitte-kohustuslike, kuid kiiduväärt tegude ega mitte-keelatud, kuid laiduväärt tegude kohta. See omakorda tähendaks, et oleksime iga päev tunnistajaks tegudele, mis on laiduväärt, ega näeks enda ümber tegusid, mis on kiiduväärt. Kas me tõesti tahaksime sellises maailmas elada? Seega on meil veel teinegi põhjus ühisellu panustada – vastasel juhul leiame end maailmast, mis ei vasta enam meie ettekujutusele heast maailmast.
Tõsi, seadust eetiliste kohustuste osas paksemaks kirjutada on keeruline. Seega võib igaüks vabalt istuda ning piirduda ainult kohustustega ning vältida ühiskondlikku tegevust. Kuid see tähendab ka, et nii käituv kodanik peab leppima tagajärgedega: mitte panustades tuleb leppida näiteks sellega, et ühiskond muutub talle vastumeelseks, ning ta võib karta sedagi, et ühiskond ei panusta äraspidise vastuteenena omakorda sellesse kodanikku. Enamgi veel: demokraatia tingimustes ühiskonda totaalselt eitav kodanik formaalselt küll säilitab oma õigused, kuid tahes-tahtmata tema kodanikuks olemine tegelikkuses väheneb, sest kodanikuks olemise tegevusjuhiseid järjekindlalt eirav inimene kaotab kaaskodanike usalduse: tema usaldusväärsus kahaneb umbes nii, nagu halva kliendi usaldusväärsus kahandab tema krediidivõimet panga silme ees. Sest see, kes piirdub vaid eetilise miinimumiga, sunnib teisi esitama endale küsimust, miks ei peaks nemad tegema sama.
Samas naudime iga päev paljusid hüvesid, mida osutab meile meie enda loodud riik või mida me osutame üksteistele kodanikuühiskonnana, kuid milleks puudub range kohustus. Tõsi, mõned inimesed on ehk nõus loobuma mõningatest nimetatud hüvedest alates ühistranspordist ja tervisekindlustusest või lõpetades viisakusreeglitega, enamik ilmselt aga pole. Seega on veel kolmaski põhjus panustada – sest see on meile endile kasulik. Või veelgi praktilisemalt öeldes: panustamisel on mõtet, et vältida ebameeldivaid tulemusi.
Mats Volberg (27) on Yorki ülikooli filosoofiadoktorant ning töötab Tartu ülikooli eetikakeskuses. Artikkel on kirjutatud Eesti kodanikuühiskonna nädala raames.
