Marju Lauristin: Võidujooks solvab ­tavakoolide õpetajaid

Oleme hirmus uhked,  et meil sünnib praegu aastas 16 000 last. Eliitkoolidesse pääseb neist vaid paar tuhat. Vajadus pürgida eliitkooli teeb väikestest lastest drillitud ahvikesed, kes kuuendast eluaastast peale peavad käima lapsevanemate sisse aetud kuldseid rööpaid pidi.

Eliitkooli ei tee heaks mitte niivõrd õpetajate tase, vaid võimalus õpilasi selekteerida. Seepärast on kogu see võidujooks edetabeli-kohtade pärast headele õpetajatele, kes näevad vaeva nn tavakoolide lastega, lihtsalt solvav.

Selliseid A-liiga lapsi  on juba viiendast eluaastast alates treenitud tõsiseks vaimseks konkurentsiks. Ülejäänud lapsed kasvavad nagu lapsed ikka, nende areng sõltub keskkonnast ning paljuski juhusest: kes satub neile aineõpetajaks, kes klassijuhatajaks. On ju tore, kui maalapsed saavad loomulikus ümbruses harmoonilisemalt areneda, aga Eesti ühiskonnas väärtustatud võidujooksuks nad valmis pole.

Meie ühiskond on üles ehitatud konkurentsile, seda võimendab ajakirjandus ning koolide edetabelite avaldamine on sellise (haridus)tõusikluse ilmekas näide.

Praegune haridussüsteem toimib koorelahutaja printsiibil: natuke koort ja ülejäänu on lõss. Aga süüdi pole genofond või võimete puudumine, vaid haridussüsteem toimib valesti. Kuna meil on väike ja kinnine ühiskond (me ju ei taha siia tuhandeid hiinlasi), siis ei saa me lubada haridussüsteemil töötada koorelahutaja printsiibil.

Püramiidi põhi on meil lai, kuid tipp kõrge ja kitsas nagu kirikutorn. Kui vaadata ühiskonna varalist kihistumist, siis avaneb sama pilt: suur osa ­elanikkonnast on vaene ja väike osa rikkaid kõrgub torni­tipuna selle kohal.

Ebavõrdsuse tingib ka geograafiline jaotus, sest koolide võimalused on erinevad - kui palju jõuab laps Valgamaalt muuseumisse ja teatrisse?

Tartu ülikooli sotsiaalteaduskond on viimane mohikaanlane, kes tahab sisseastujat silmast silma näha, sest meie ülesanne on avastada need pärlid, mis pole veel Tallinnas välja lihvitud. Olen ligi neljakümne aasta jooksul näinud, kuidas ülikoolis kustub keskkooli kuldmedali sära ja kuidas särama löövad hoopis provintsikoolidest tulnud. Ülikooli lõpetajate pingerida ei vasta gümnaasiumide pingereale.

Kahjuks näen ülikooli vastuvõtuvestlustel igal aastal kolme-nelja säravat noort, kelle hinded ei ole aga konkurentsivõimelised. Ja kui me küsime, kas ta tuleb tasulisele kohale, vastab ta, et see pole majanduslikult võimalik.

Eesti rahva jätkusuutlikkuse probleem pole mitte üksnes sündivuse tõstmine, vaid see, mis lastest edasi saab. Kui me tahame, et kõik 16 000 vastsündinut oleksid tulevikus väärtuslikud ühiskonnaliikmed, siis peame kaugemate piirkondadega tegelema.

Õigeks sammuks selles suunas on haridusreform, mis lahutab põhikooli gümnaasiumist.

Põhikooli roll peaks olema alates eelkoolist igas lapses välja arendada tema isikupärased anded ja vaimsed võimed.

Laps ei ole klient, kellele õpetaja osutab grammatika-teenust.