Marek Strandberg : Rohepapid ja tuumamutid
Selles tõsiasjas ei peaks olema kahtlejaid. See puudutab muu hulgas ka Eestis tuumaohutuse alase seadustiku ja muude regulatsioonide loomist. Siin on vaja aega, et aru saada tegelikest ohtudest ning võimalustest neid vältida.
Vajadus nö tuumarenessansi järele, millest Kadri Kõusaare kirjutet lugu (EPL, 4.04.2011) mind oma lugu kirjutama ajendas, lähtub arusaadavalt mitmetest eeldustest. Kaks neist on järgmised:
1) mugavuse ja heaolu kasvatamiseks on energiatarbe kasv möödapääsmatu
2) elektrivõrkudes on vajalik tootmise ja tarbimise pidev tasakaal, kuna märkimisväärsed salvestamisvõimalused puuduvad.
Mõlemad eeldused, millest võiks järeldada, et meil on vaja rohkem uusi energiaallikaid, on paraku meelevaldsed. Need püsivad lootusel, et kõik (ennekõike majandus muidugi) jätkub kõigi jaoks nii, nagu kogu aeg on olnud. Paraku ei ole füüsiliselt võimalik ette kujutada, et enamus pea 7 miljardist Maa asukast asuvad tarbima nii nagu seda Lääs ees teeb. Looduse võimaluste füüsilised piirid on ees, mis tähendabki paratamatut muutust ka tootmise ning tarbimise olemuses. Asjade ja materalide kasutus on vähema kui sajandi vältel muutunud üüratult. Kui 1950.ndal kasutati maailmas aasta vältel umbes 5 miljonit tonni plastikut, siis täna on see 270 miljonit tonni. See on materjali ja ka energia kulu. Rahvastik on selle aja vältel kasvanud ehk napilt 3 korda.
Esimest eeldust ei saa me seega võtta tõepärasena, kuna sel on ees looduse paratamatud piirid. Need piirid on käes juba täna ja ületatudki.
See, et meil on vaja seniste asemel sootuks teisi ja uusi energiaallikaid, on vaieldamatu. Et neid aga oleks rohkem vaja, kui täna, on vähemalt meie maailmaosas pigem suurushullustus kui põhjendatud järeldus.
Teine eeldus, et elektrivõrkudesse ei lisandu salvestamisvõimalusi ja tarbimist peab toetama pideva toomise ja varuvõimsustega, on täna juba ümber lükkumas. Kõik tänased ja tulevased elektriautode omanikud on muu hulgas ka elektrienergia salvestajad. Elektriauto akupakk saab olla ka vajadusel võrku energia andja. Näiteks salvestatud tuulelektri võrku andja. Piisavalt suur elektriautode park ja tark viis neid võrguga liita teevad ära sama töö, mille uus tuumajaamgi. Mis saaks elektriauto omanikul selle vastu olla, et öösel odavalt salvestatud elekter vajadusel päeval kallimalt võrku tagasi müüa?
Uuestisünd ei saa tulla vana ülistamisest ning enegiasüsteemi uuendamise sisu pole kindlasti vana tehnika moodsaks ja popiks rääkimine. Me ei kavanda ju Eesti kaitsevõime tõusu uutest materjalidest tehtud kiviheitemasinatega või tänu uutele materjalidele kergemate piiramistornidega, millega küüniks vaenlase kopteriteni. Kui uuendus, siis uuendus… Siis peame rääkima ka uutest eeldustest, milleks on vähem kiirelt tarbitavat materjalimahukat rämpstoodangut ja uut tüüpi elektrivõrgud. Siis saame küsida, kas selles seoses on vajadus tuumajaama järele või mitte.
Nüüd rohepapist enesest, kes on üks lustik väljamõeldud tegelene. Arvata võib, et minu kirjeldatud tehnilised eeldused elektrisüsteemile on mõistagi raskem ja ehk ka ebahuvitavam teema, mida saabki vältida kõige uue suhtes vaenuliku rohepapi loomisega. Hea kirjanduslik võte. Rohepapp keskmistatakse kahe rohelise suuna vahele.
Nagu teada, ei ole olemas ei keskmise palga saajat. Keskmiselt tollise läbimõõduga kivide kuhjast ei pruugigi leida täpselt tollise läbimõõduga kivi. Nii on rohepappki meelevaldselt keskmistatud kahe rohelise äärmuse vahele. Ühes rohelises servas on tehnolooglist mõõdukust harrastavad inimesed, kelle jaoks on tegemist laheda elustiiliga, mis eeldatavalt neile meeldib. Linnast eemal toimetamine pole ilmselt jõukohane kõigile isegi Eestis. Aga see on elustiil või poos või mood, nii nagu on seda ka lambist ilma ühtki sisulist eeldust arutamata tuumenergiavajaduse möödapääsmatuse usu propaganda.
Roheluse teises servas on tehnoloogline rohelus, mis lähtub arusaamast, et hästi organiseeritud ning hajaenergiatootmisega linnakeskkond on inimesele parem paik, mis muu hulgas jätab rohkem alles ka looduse terviklikkust. Siia hulka käib ka kestvateks ja remonditavateks kavandatud asjade loomine, siia kuulub ka muu energeetikaalane innovatsioon, mis väldib inimese jaoks liialt intensiivseid enegiavoogusid, sh ka radiatsiooni.
Nagu aru saate, on rohepapp üks lustlik kimäär, mis on pigem tehtud mõlema kirjeldatud rohelise suuna veidramate poolte meelevaldsel kokkukeevitamisel.
Jah, nagu ka Kõusaar väidab, enamiku inimeste jaoks Maal on elektrienergia siiani kättesaamatu. Kättesaadavaks muutub see aga paraku mitte tuumareaktorite rohkuses, vaid just selliste tehnikate loomises, mis suudavad paremini kui täna lihtsatest energiavoogudest elektrit toota ja seda salvestada. Tuumajaamad on suurtööstuse lõbu ja küsigem pigem nii, kauaks või miks on vaja väga palju suurtööstusi?
Ma ei ole pimesi ei tuumanergia poolt ega vastu. Sisuline arutelu ning ka soovitused energiajulgeoleku ja ning energiamuundamise küsimustes eeldab aga sisulist arutelu selle üle, kas ja milleks ning kui palju on energiat vaja ning millisel moel seda siis toota jaotada ja loomulikult salvestada.
Trollide, poltergeistde, pisuhändade, krattide ja rohepappidega pole sel arutelul mingit pistmist, isegi kui emotsionaalselt uus tegelane Eesti ajakirjandusruumis võiks tädi Maalile konkurentsi pakkuda. Rohepappide ja tuumamuttide võitlus ei anna meile ei tulevikuvisooni ega aimu suunast, kuhu majanduslikult ning tehnoloogliselt liituda. Seepärast tulebki keskenduda asjade algusele, mitte nende näivusele.
