Laubre tõmbas mul sauruse silmini

Ostsin, ei salga, kolm 605 kroonist piletit, et kahe pojaga vaadata showd - „Jalutuskäik dinosaurustega". Ostsin ja läksin, sest kevadest saati ennekõike alaealiste ajusid lihvinud dinokampaania ei jätnud just palju teisi võimalusi. Pealegi, see pidi ju olema kogupereshow. Äkki on vanalgi peerul väheke põnev.

Näen, et paar head vana tuttavat oma lapsega kah kohal. See rahustab. Tähendab, ma pole ainus loll, kuigi see tunne vahepeal tekkis. Show hakkab - kumm ja plastik. Mammutiuurijat-teadlast kehastav välismaalane esitleb kaadritaguse Riho Rosbergi häälega sauruseid. Varsti on kohal need kummist olendid (mis kohati tunduvad täitsa elutruud) täispuhutavate taimede taustal. Aina suuremad saurused, kes üldjuhul omavahel tülitsema kipuvad. Ega lastele, eriti poistele pole suuremat vaja, kui mõnd ähvardavat möirgavat kolli.

Tore, ent täiskasvanule pole küll midagi. Teisiti öeldes tuleneb määratlus kogupereshow üksnes sellest, et ega väikseid poisse, kes on tegelikuks sihtgrupiks, ei saa päris üksipäini vaatama lasta.

Mul on igav, mu kriitiline silm otsib etendusest iga viga ja komistust

Tahaks nuriseda, aga kaks sauruste tantsu ja tagaajamist jälgivat siirast silmapaari mu kõrval, ei lase vinguda. Poisid on rahul, neil on põnev. Väga põnev.

Vaheaeg. Me ei saa mööda saurusnänni letist. Kardan, et keegi ei saa. Sestap see pundar ümber leti. Tuleb osta nänni. Vidin, mis, kui nupule vajutada, keerutab nelja värvilist lendsaurust. Tobe ja veelkord tobe - a 150 krooni. Tuleb osta, sest ülejäänud saurused on kallimad, kui ma tahaks. Ja ämbritäis dinopopkorni tuleb osta.

Teine poolaeg, sama lugu. Lapsed on õnnelikud, mina mõtlen rahale. 

Oot-oot -- 3X605 krooni see on 1815 krooni - mis see siis teeb?  

Tublid kümme korda saaks kogu perega käia näiteks Pärnu veekeskuses. Vähemalt kolm-neli korda kogu perega Coca-cola plazas (kus tegelikult on samuti haige hinnaga piletid).

1815 krooni eest saaks paljutki vajalikku, ent me käisime dinoshowl. Äi muigab, kui kuuleb. Lapsed on rahul, hea seegi. 

Ma ei ole enda arvtes kitsi. Aga, kui show eest, mille eest maksaks 300, küsitakse 600, olen turris.

Aina ja aina tundub mulle, et laste pealt teenivad ärimehed kõige mehisemalt. Keegi rääkis Lauri Viikna tsirkusehaltuurast, mille eest küsiti 400 krooni.

Laste riided on ebanormaalselt kallid, hästipurunevad mänguasjad (bakugan, ma räägin sinust) on üldjuhul rõveda hinnaga. Olen veendunud, et lasteeined(tavaliselt friikartul & viiner) on söögikohtade kõige rentaablimad müügiartiklid.

Ja nüüd siis, tõesti, päris mitu päeva olen mõelnud või juurelnud selle üle, kas kuulus kontserdikorraldaja Lauri Laubre pettis mind või röövis. Või tuleb mul vaid ennast süüdistada ja Laurit, va ärimeest, tunnustada. Küsis seda, mida jaksati maksta. Puhas äri.