Kultuuriväärtuste kaitsest, eriti sõja ajal

Kaks EV ministrit, kaitse- ja kultuuriminister, kirjutasid 15. jaanuaril alla koostöömemorandumi. Koostööd allkirjastatakse suurema või vähema pidulikkusega iga päev ja sellele ei pöörata erilist tähelepanu. Seegi kord ületas sündmus vaevu uudiskünnise. Kuid oleks võinud, sest tegemist on koostööga kultuuriväärtuste kaitsel relvakonflikti korral ehk 1954. aasta Haagi konventsiooni praktilise rakendamisega Eesti Vabariigis.

Memorandumist on kaua puudus olnud, sest Eesti Vabariik ühines sellesinatse Haagi konventsiooniga juba 22. veebruaril 1995. Tõsi, siis polnud me veel kaugeltki NATO liikmed ja horisondil ei terendanud Kaitseväe välismissioone. Küll aga jätkus tollastel tegijatel kaugenägelikkust konventsiooniga ühinemiseks. Välisminister Jüri Luige esitatud päevakorrapunkti kinnitas Andres Tarandi valitsus ja saatis eelnõu riigikokku. 

Muide, Riigi Teatajast panen takkajärgi tähele, et minu süü tõttu on tekkinud halb tõlge pealkirjale. Korrektsem oleks olnud „Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitsest relvakonflikti korral" (mitte „Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste Haagi kaitse konventsioon", ka mitte välisministeeriumi tehtud parandus 2005. aastal).  Ja isegi tollane riigisekretär Ülo Kaevats on selle inversiooniga lause läbi lubanud!  Ise veel peame ennast suhteliselt kultuurseteks inimesteks...

Haagi 1954. aasta konventsioon tugineb 1899-1907 Haagi konventsioonidele ja Ameerika mandril alates 1935. aastast kehtivale Roerichi paktile. Tähelepanelik lugeja märkab, et nimetet aastatel ja kontinentidel ei saanud Eesti Vabariik iseseisva riigina rahvusvahelise õiguse dokumendile alla kirjutada. Seda tunnustatavam on, et esimest soodsat võimalust kasutati. Eriti, kui Jaan Krossile mõeldes, ja teda natuke lugenult, meenutada, et I Haagil konverentsil juhtis Vene Impeeriumi delegatsiooni ei keegi muu kui professor Martens. See Friedrich Martens, kelle me kirjanduslikus võtmes täiesti õigustatult eestlaseks mõtleme. Selles sündmusteahelas võiksime näha õigusliku ja rahvusliku järjepidevuse põhimõtete triumfi. Mida antud ajahetkel on kohustatud Põhiseaduse alusel ametisse nimetatud ministrid Aaviksoo ja Jänes rakendama. Võib muidugi küsida, et mida seni tehti? Need pea 13 aastat? Aga parem hilja kui mitte iial!

Praktilisest seisukohast ütleb memorandum, et juba lähiajal hakkavad kaugetesse relvakonfliktidesse suunduvad kaitseväelased saama väljaõpet ka Haagi 1954. aasta konventsiooni ja selle lisade kohta.  Mis võib-olla pole lahingväljaõppe ja rahvusvaheliste käsuliinide kõrval nii akuutsena näiv, ent käib siiski Eesti vormikandja väljaõppe juurde. Meil pole tarvis, et selle teadmistelünga tõttu eestlasi Afganistanis miskite Herostratoste või Attilatena meenutataks. Meie sõdur taipaks ka Bagdadi muuseumi röövlite eest valvata. Teadlikkusest johtuvalt!

Väärtusi saab muidugi konventsioonitagi kaitsta. Ligemateks näideteks Uku Masingu ja Paul Ariste tegevus juudi raamatute kaitsel II Maailmasõja aegses Tartus. Või siis Harri Moora kavalus Tallinna arhiivide peitmisel Kiek in die Köki keldrikorrusele 1944. aastal.  Sakslased said vaid osa dokumentidest Koblenzisse viia. Kust me need hiljaaegu taas Tallinnasse tagasi saime. Muidugi ei võinud Harri Moora teada, et nõukogude võim arhiividele halvemini mõjub kui tulevane Bundesrepublik. Saatuse irooniana oli kaitsmata jäänud arhiiviosa paremini korrastet ja hoitud kui Tallinna jäänu...

Maailmas tekitavad kultuuriväärtuste kaitse leppe vastaselt viidud varad tänapäevalgi vaidlusi. Näiteks Inglismaa ja Kreeka ning Prantsusmaa ja Egiptuse vahel. Ehkki  siin on probleemiks konventsiooni tekkimisest varasem varade väljaränd. Samas Saksa- ja Venemaa teatud väärtusi vahetavad. Saksa ja Eesti ka. Miks mitte siis Eesti ja Venemaagi?

Memorandum kordab ka konventsiooni lauset: "Juba rahuajal tuleb rakendada abinõusid, et valmistada ette oma territooriumil asuvate kultuuriväärtuste kaitsmist relvakonfliktide võimalike tagajärgede eest."  Näiteks peaksid kultuuritöötajad olema teadlikud, et kultuuriväärtuslik hoone või kultuuri sisaldav hoone on sõja korral tarvis märgistada teatud sini-valges geomeetrias kilbiga (Roerichi lepingu liikmetel teisiti), mis siis ründajale ehk okupeerivale võimule signaliseerib vastava objekti konventsioonikohase kohtlemise vajadust. Mitmel Eesti muuseumil näiteks selline märgistus ülepea olemas on? Muidugi, meie ei näe ette sõjategevust oma territooriumil lähema aja jooksul. Aga harjutama peab ja Sõjamuuseumile igaks petteks sellise märgistuse ma muidugi muretsen....

Ja vaadakem nüüd uhkusega seda ajatelge, nagu mustlane vaatab jooni peopesas. Ning nähkem, et ministrid Jänes ja Aaviksoo on teinud midagi kultuurrahvale iseloomulikku, sõlminud lõimekese Friedrich Martensi endaga. Taganud aegade side, juriidilise järjepidevuse ning eestluse jätkamise kultuurrahvaste hulgas. Allakirjutanuid on ju kõigest 88 riiki. 

Aga see ei ületa künnist. Sest mis tähtsust on kultuuril isegi rahuajal, kui peateemadeks on kultuurirahvaks peetavatel eestlastel hoopis Tallinna parkimispilet, viinamüügi kella-ajad ja mõistagi maadevahetus!

P.S. Miks ma sellest säärases võtmes kirjutan? Sest kultuurne koer peab kaasajal püüdma omagi hända tõsta, tavalised koerad tõstavad jalga ju niikuinii!