Krister Kivi: Sära või sure
Kui natsid muutsid juutidele kohustuslikuks kollase kuusnurga kandmise, võis märgita tabatuid oodata mahalaskmine. Eesti seadused on leebemad ning inimest, kes leitakse pimedal ajal liikumas ringi ilma helkurita, karistatakse üksnes trahviga kuni 100 trahviühiku (praegu 400 eurot) ulatuses. Eksisteerib ka tõsisem võimalik tagajärg, mida ei määra helkurita jalakäijatele mitte riik, vaid juhuste traagiline kokkulangemine. Aastas kaotab Eestis elu poolsada jalakäijat, keda autojuht pimedas ei näinud.
Kui ma oleksin otsasõidu tulemusel kaotanud mõne lähedase, oleks mul liialt valus, et püüda siinkohal kaitsta teatud imaginaarseid “kodanikuvabadusi”, mida silmaspeetud kujul isegi Eesti põhiseadusesse pole kirjutatud. Peaksin ma autojuhina iga päev pingutama silmi, et märgata ööpimeduses või lörtsisajus vaevu eristuvaid jalakäijakontuure, ei võtaks ma ilmselt samuti sõna. Kui elaksin paksude haavavõsade vahel maal, paigas, kus kodutee eeldab igapäevast mööda valgustamata teeperve kõndimist, ütleks mõistuse hääl, et enda nähtavakstegemine on nutikas idee. Kuid ma elan Tallinna kesklinnas (suuremates või väiksemates linnades elab 70% Eesti elanikkonnast) ja mul ei ole autot. Enamikul mu tuttavaist ei ole autot. Jalakäijana, kes on niigi valinud keskkonda säästvama elustiili, tundub sundhelkur autoomanike klassi poolse agressioonina; suurenenud liiklusohutuse saavutamisena minu autonoomia arvelt.
“Helkur on ju NII hea asi,” veenab autojuhist kolleeg. Demagoog võiks vastata, et ka sunduslik Taaveti Täht oli hea asi, kuna kaitses kandjat kohese mahalaskmise eest. Kui pealinn poleks täis agressiivselt kihutavaid autosid, ei ähvardaks mind oht muutuda ülekäigurajal nendega kokkupõrkavaks objektiks. Samas pole helkur mõistagi halb. Me elame laiuskraadil, kus suurema osa aastast halvendavad nähtavust vähene päiksevalgus ja erinevad külmad sademed. Helkur päästab siin elusid, see on fakt. On soe mõelda inimestest, kes on otsustanud helkuri jope külge kinnitada ka Tallinna kesklinnas, sest nad hoolivad piisavalt palju oma lähedastest või iseendast. Kuid mida ütleb ühiskonnast see, kui me jätame inimesed ilma võimalusest ise helkurikandmisotsuseni jõuda ja kehtestame trahviähvardusel lauskohustuse kõikjal, isegi Raekoja platsil? Kogu rahva väljanägemise sunniviisiline üldmodifitseerimine ON suur asi ning kohati tundub, et uus liiklusseadus on helkurit ka asulates kohustuslikuks muutes astunud liiga kergelt sammu üle sellest kodanikuvabaduse piirist, mille taga elab väärikus. Miks seda piiri Eestis kas või sümboolselt ei valvata, on omaette teema.
Kuidas võib helkur ohustada väärikust? Sest praegusel viisil lauskohustusena mõjutab ta otseselt seda, millised me oleme otsustanud olla ja välja paista, meie individuaalsust ja enesemääramist. Mõne inimese jaoks võib olla väärtus mitte näha välja nagu pidevalt ehitud jõulukuusk. Kahtlemata on vahel helkida vaja – valgustamata tänaval näiteks –, kuid mulle meeldiks olukord, kus inimesele on jäetud võimalus langetada ise valikuid. Eestis pole helkuri või muu nõuetekohase valgusallikata suurem osa aastast (õhtul, öösel, sügise ja kevade vahelisel aastaajal) enam lubatud koduuksest välja minna. Avalikku kohta tulles peab Eesti inimene kandma enda küljes helkurit või kartma “tagajärgi” (mis politseiniku “mõistvuse” korral ei pruugi näiteks hästivalgustatud linnasüdames kohemaid järgneda, kuid ripuvad nähtamatu kirvena siiski pea kohal).
Helkurikohustuses (nagu ka alkoholimüügi jõulises reguleerimises ja sundajateenistuse säilitamises) on Eesti võtnud eeskuju Soomest. On mõneti kurb, et Eesti kopeerib oma põhjanaabrilt vaid repressiivseid ideid, loobudes samas sotsiaaldemokraatlikest väärtustest, mille tasakaalustava mõju puhul riigipoolne armastus kodanikule ehk nii kore ei tunduks. Samas pole üllatus, et Eesti šoppab õigusloome plaanis juba ammu seadustepoe selle leti ääres, kus kõik ideed lubavad kas sääste või lisatulu. Sundhelkur on seega sümbol, sest võimaldab vähendada valitsusaparaadi kulutusi (kulu tänavate valgustamisele), veeretada vastutuse sellele kodanike karjale, keda aastapäevakõnes kutsutakse rahvaks, ning suurendada riigi tulusid seadusele mittekuuletujate trahvimisega. Neljandaks seisab sundhelkur mõistagi ka õige asja eest, viies alla liiklusõnnetustes viga saavate inimeste arvu. Kuid mul on hirm kerguse ees, millega Eestis sellised seadused läbi lähevad. Janu tulemuslikkuse järele (ning ükskõiksus vaikse krigina vastu, mida teevad progressile ette jäädes üksikindiviidi vabadused) on nii valdav, et poleks üllatav, kui progress tooks kaasa üldise kohustuse kinnitada talvisel ajal saabaste alla naelad, kaitsta end suvel UV-kiirguse eest kaabudega või käsu loobuda eesnahast, kuna see aitab efektiivselt pärssida nakkuste levikut sugulisel teel. Ka sellised seadused oleks “mõistlikud” (kuna vähendaksid riigi kulutusi tervishoiule) ja soodsad kodanikele (kes elaks kokkuvõttes kauem), kuid kahjulikud vabadusele, mis väärtusena sisaldab õigust eneseotsingute teel teha otsuseid, mis pole pragmaatilises mõttes tingimata “kasulikud”.
Ma ootaks, et Eestis kerkiks esile Ameerika Tsiviilvabaduste Ühenduste sarnane grupp, kes kanaarilinnuna kaevanduses selliste seaduste vastuvõtmise eel säutsuks ja kaebleks, lastes püssist vähemasti selle sümboolse paugu, mis NSVLi vägede sissetoomise eel kõlamata jäi. Kuid me oleme stoilised. Protest pole meil veres, mis võib tulla sellest, et teatud isikuomadustega inimesi on Eestist rongid ja laevad alati itta või läände viinud. Nii on ka rõõmsalt roosa kolmnurk-helkur või kollane kuusnurk-helkur sõnadeta sümboliks sellele ebalusele, mida ma vahel tunnen tuleviku ees.
Tekst väljendab autori isiklikke seisukohti.
