Kokaiin ja majanduskriis

Umberto Eco heitis oma intervjuus Postimehele kalambuuri isiklikust teooriast majanduskriisi tekkel - selles on süüdi virtualiseerumine, reaalsustaju kadumine ning kokaiin. Toimunu eest vastutavad tururingkondade tipud, kes kokaiini mõjul tajusid end petlikult jumalana ning võtsid ette plaane, mille realiseerimiseks nad polnud võimelised!

Iga uimastiga kaasnevad mingid kultuurilised kontekstid - nii näiteks seondub hallutsinogeen LSD kuuekümnendate hipikultuuriga, ecstasy, armastusedroog, eelkõige klubikultuuriga ning heroiin, vaesusedroog, kriminaalsete subkultuuridega. Kokaiini seostatakse yuppie'dega - töönarkomaanidest rikkuritega. Uimasti kõrge hind - Eestis 1800 krooni gramm - ise juba kitsendab tarvitajate ringi, samas tema imago "rikaste ja ilusate" ainena muudab selle ahvatlevaks. Füüsiliselt: kokaiin vabastab ajus aineid, mis suurendavad tähelepanu ja mõjutavad aktiivsust - see tekitab tarvitajas selguse, heaolu ja energia voolu. Kokaiinist tulenev enesetunne, millele kindlasti lisab teatud annuse ka tema sotsiaalne imago, tekitab inimeses eufoorilise seisundi ning ta tunneb end kõikvõimsana. Lisaks kirjeldatakse uimasti mõju ka "egotripina" , mis aitab kaasa egoistlikule ja omakasupüüdlikule käitumisele.

Ma ei tea, kas maailmakuulus semiootik pidas silmas, et ärieliit on sõna otseses mõttes enesele liiga palju valget pulbrit ninna tõmmanud, või tuleks läheneda sellele väitele pigem kui metafoorile. Seda ei pea vist ka ülemäära tõsiselt võtma - tema väljaütlemistes jääb kõlama ühiskonnakriitiline iroonia ning pealegi räägib ta eelkõige seisundist, olgu selle tekitajaks siis mainitud narkootikum ise või miski muu.

Samast vaatepunktist, pretendeerimata teaduslikkusele ja tuginedes iroonilisele spekulatsioonile, proovin tema teooriat empiirilise materjali analüüsil kontrollida. Kuigi arenenud riikides paistab, et kõik on rikkad, on see teatavas mõttes petlik - nende elud on saadud võlgu. Laenu abil ostavad massid enesele elustiili, mis varasematel aegadel on kuulunud valituile. Kui siiani on olnud käibel väljend "õhu müümine", siis ilmselt oleks juba ammu olnud aeg hakata rääkima õhu eest ostmisest.

Ja õhuga hangeldamine on tulus äri. Eelkõige teenisid sellega pangad, aga hiigelkasumeid said väikese riskiga teenida ka kinnisvaraärimehed. Ostes miljoni eest kinnisvara, ise sinna vaid sada tuhat investeerides, järgnes kümneprotsendilisele hinnatõusule sajaprotsendiline kasum - panustasid saja tuhandega ja võitsid sama summa lihtsalt juurde. Kinnisvara hinnad tõusid, kuna oli palju ostjaid.

Laene anti näiteks USAs peaaegu igaühele, miks mitte ka immi­grantidest töötutele. Võib kahtlustada, et kokaiini mõju all laenude andjad olid keskendunud vaid oma ego­tripile, uskudes, et õhu eest müümine teeb rikkaks. Mõnda aega see tõesti toimis. Üksteisega konkureeriti lihtsa laenu andmisel, sest tasustamine toimus boonussüsteemil - iga õhu eest ostetud maja tõi laenulepingu sõlmijale sisse suure summa konkreetset raha. Blow' [1] abil kinnisvaramull muudkui paisus ja paisus.

Kõige raskemini mõistetav kogu protsessi puhul on see, miks suurkorporatsioonid võimaliku kokkuvarisemise suhtes midagi ette ei võtnud! Võib ju ­öelda, et üldise heaolu eest vastutamine on riigi funktsioon. Kuid kes teine kui ettevõte peaks olema huvitatud omaenese käekäigust? Selles osas võib irvitades täheldada, et lüng a täidab Eco teooria - äkki tõesti oli suur osa otsustajatest kokaiini all? Kuidas teisiti oleks võimalik seletada, et kõrgelt makstud kontsernide helged pead ei osanud kaitsta süsteemi, mille osa nad olid? Joovastuses usuti, et hindade tõus kestab igavesti.

Imekombel saavad rikkaks ka kõik need, kes seda veel pole, ja maksavad oma laenu. Seda ei juhtunud. Mull lõhkes.

Kinnisvarahinnad langesid. USAs jätsid inimesed oma korterid, mis maksid vähem, kui nad palgale võlgu olid, lihtsalt maha. Globaalse ulatusega pangad läksid pankrotti.

Kokaiinipohmellis ärimehed avastasid, et töötud, kellele nad laene jagasid, on nende varandusega jalga lasknud.

Ka inimlikku rumalust arvestades pole võimalik, et mitte keegi selliseid tagajärgi poleks aimanud.

Ilmselt jäi mõistuse hääl varju ning kokaiini eufooria ja konkurentsipõhine kasumijaht sai otsustavaks. Ükski pank ei loobunud laenudest, sest oli hirm, et ta kaotab kliendid konkurendile, kes laenab.

Mis puudutab Eestit, siis siin tehti ostu ja laenu puudutavaid otsuseid vist kiirelt, sest oli hirm, et hind tõuseb veelgi ja varsti on enesele unistuste kodu leidmine veel raskem. Iga hinna eest elupinna lunastamist toetasid inimeste arusaamad. Pangalaenuga ostetud korter on ikkagi oma korter (mis sellest, et võlgu!), vastandudes üürikorterile, mille tasu läheb kellelegi teisele. Kalliste ja ilusate asjade (luksuslik auto või maja jne) soetamine haakub Eesti üldise show off-mentaliteediga - olla iga hinna eest edukas või vähemalt paista sellisena. Viimase illustratsiooniks sobib vist inimene, kes võitis mullu kauneima kodu konkursi ja tänavu on saates "Võlast vabaks".

Kuulujuttude põhjal pidi Eestis selle sajandi esimese kümnendi alguses selleks, et head kokaiini saada, olema nn püsiklient - katsetajaid tõsised kokaiinidiilerid ei teenindanud. Püsikliendi staatus eeldas 40 000 - 50 000 krooniseid oste kuus ja väidetavalt olla nende hulgas olnud palju krediidipankureid. Võib-olla ei vasta see tõele, ilmselt on ka siin mängus liialdused. Täpsemat analüüsi selle mõjust Eesti majandusele pole andmete puudumise tõttu igal juhul võimalik teha.

[1] Slängitermin kokaiini kohta, ingl k ka "puhuma"