SAMAL TEEMAL Krister Kivi: Opilaua jaoks raha paluv lastehaigla ostis väärtpabereid

Üleeilseid oste mäletame ilmselt vaid siis, kui tegu oli mõne ammuihaldatud asja või üllatava leiuga. Juhtusime aga ostma üleliigse šokolaaditahvli või sattus hämarail asjaoludel korvi multifunktsionaalne kurgiviilutaja, on see varsti meelest läinud. Öko see loomulikult pole, aga vähemalt rahaline kahju on tilluke. Igal juhul ei kirista me hambaid, et „ma ei lähe enam kunagi poodi!"

Sama on annetustega. Poetasime kassast saadud vahetusraha korjanduskasti ehk helistasime härdal hetkel kurva lapse või kutsika pildiga reklaami nähes heategevusnumbrile - pole mõtet pikalt põdeda, kui ka peaks hiljem selguma, et me ei saanud päris täpselt aru, kellele või milleks annetasime.

Juhuslikke heategusid ei peaks aga segi ajama heategevusega, nagu ka šokolaadi ostmine ei tee meist veel Eesti majanduse käimatõmbajat. See on lihtsalt normaalne käitumine, nagu teisele ukse avamine, liiklusvoolus reavahetaja enda ette lubamine või „ma armastan sind" kallile inimesele - üldiselt teeme seda, ilma et mõtleks, mida vastu saame.

Heategevuse puhul, mis tähendab järjekindlat panustamist, on millegi vastu saamise ootus aga igati õigustatud. Enamgi veel, ma usun, et see, kas inimesed hakkavad heategevusse sama tõsiselt suhtuma kui näiteks investeerimisse, on üks võtmeküsimusi sotsiaalvaldkonna arengus.

Tasu, mida heategevuse eest oodata, pole seejuures sugugi väike - nimelt parem maailm. Muidugi mitte nii, nagu Äripäev näitlejalt - Hiinas käisid, kus nüüd šedööver on?! Küll aga tahan näha, et inimesel või organisatsioonil, keda aitan, on usutav plaan ja suutlikkus oma eesmärke saavutada.

See eeldab mõtlemist enne tegutsemist. Mis on minu võimalused mingit probleemi lahendada? Kus ja kuidas saan ma kõige enam kasu tuua? Kellele erinevatest abivajajatest oma toetus anda? Lisaks sellele, et vaid nii on lootust tulemusi saavutada, tagad sellega endale ka hea une, hoidudes pettumusest, mis praegu näikse olevat mõnel lastehaiglatele annetanul, sest tuleb välja, et nad polegi nii vaesed nagu reklaamide põhjal tundub.

Valitud reklaamikeelt haiglafondidele ette heita oleks silmakirjalik. Lihtsustamine laiatarbe-kommunikatsioonis on üldlevinud: „Piinatud geenius" ei paku ammendavat ülevaadet John Nashi elust, „Meiega võidavad kõik!" ei räägi just palju Keskerakonnast ning artikkel ametnike arvust ei anna vastust avaliku sektori kulutuste otstarbekusest.

Seega - kui keegi tunneb end petetuna laste raviks tehtud annetuse pärast, sest fondi mullune tulem ulatus miljonitesse kroonidesse, tasub süüdlast otsida samast, kust vale valimisotsuse puhul, mis langetati pelgalt reklaamlause põhjal.

Olukorda raskendab aga see, et aruandeid, mille põhjal tark otsus teha, pole kerge kätte saada. Sihtasutuste omad saab vähemalt tellida registrist, kuid raha eest, sest nende tasuta avaldamist pole riik seni vajalikuks pidanud. Mittetulundusühingute aruandeid saab aga veel kaks aastat üksnes nende endi käest.

Appi tulevad lihtsad telefon ja e-post. Juhtides ise MTÜ-d, ei usu ma, et ühelgi kodanikuühendusel on midagi oma tegevuse tutvustamise vastu - või kui on, siis see organisatsioon tõesti ei vääri toetust.

Mida küsida? Eelkõige seniseid tulemusi ja tulevast plaani, hindamaks, kas need langevad kokku sinu arusaamaga vajalikest tegevustest. Vaata selle organisatsiooni meeskonda - kas see suudab seatud eesmärke saavutada (kui praegu ei suuda, aga lootust on, siis ehk on vaja panustada just sellele kaasa aitamisse)? Võrdle neid andmeid mõne teise samal alal tegutseva ühendusega.

Vaata finantsnäitajaid - minu jaoks näiteks on korralikust tulemist alarmeerivam just kehv seis, sest see võib, kuigi ei pruugi, osutada juhtimisvigadele või koostöö-suutmatusele, ning sel juhul võib raha juurde andmine probleemi lahendamise asemel agooniat pikendada. Kindlasti tunne huvi ka tehtud kulutuste vastu, kuid pea meeles, et tulemuste saavutamine nõuab häid spetsialiste, kellele tuleb korralikult maksta.

Ja veel - küsi, mida organisatsioonil vaja. Mõnigi kord on rahast enam kasu näiteks sinu ajast ja oskustest. Või käitumise muutmisest - keskkonnaorganisatsiooni aitad kindlasti ka sellega, kui eelistad autole ühistransporti või ajad välismaal toimuva koosoleku asjad kohalelendamise asemel Skype'i teel.

See ei tähenda mingit meeletut uurimistööd - juba paari tunniga on võimalik organisatsioonist korralik pilt saada. Liiati ei maksa arvata, et oled parem inimene, kui toetad võimalikult paljusid. Kõiki maailma hädasid lahendada püüdes oma toetuse laialipihustamise asemel maksab välja valida üks teema ja organisatsioon, kelle tegevusega suudad end kursis hoida, ning keda toetada võimalusel suuremal määral, kindlasti aga järjepidevalt.

* * *

EMSL - Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit - on avalikes huvides tegutsevate kodanikuühenduste katusorganisatsioon, kelle tegevuse eesmärgiks on kodanikuühiskonna tugevdamine Eestis. Autor on EMSL juhataja.