Elan Stockholmis, kesklinna lähistel ilusas kultuurirohkes piirkonnas. Kevadepäikese esimeste valguskiirte kumas tundub ümbruskonnas ringi jalutades kõik kui peatükk muinasjutust - sinine taevas, naeratavad inimesed, armsad kohvikud, kuid nagu igas muinasjutus, peab ka siin olema negatiivne kangelane, et loo lõpus saaks hea võita ning kuri karistada. Sellel lool tegelikult ei olegi lõppu. Puuduvad ka pöialpoisid, prints valgel hobusel ning kolm põrsakest. Lugu iseenesest on aga lihtne ning kindlasti ei ole ma ainus, kelle eluraamatus on "ülevalt naabri"-nimeline peatükk.

Asi sai alguse umbes kuu tagasi, kui naabril korrus kõrgemal oli pidu. Niivõrd lärmakas pidu, et lihtne oli eristada laule, fraase ja üksikuid sõnu. Peolt ei puudunud ka kiljuvad tütarlapsed, kes meenutasid ameerika filmide stereotüüpseid cheerleadereid ja igal võimalikul hetkel paar entusiastlikku kiljet kuuldavale lasid. Ilmselgelt kuulusid sinna juurde ka akrobaatilised numbrid, sest põntse ja mütse kostis vastu lage lakkamatult. Minu eelmine korteriomanik jättis mulle korterinurka ühe puukaika ja ma olin alati mõelnud, milleks see vajalik on, kuid sellel saatuslikul ööl sain täiuslikult aru, et selle jämeda puuoksaga oleks ju võrratu taguda vastu lage ja hüüda kohalikus keeles "Jääge juba vait!" ning lisada veel juurde eestikeelseid karme sajatusi.

Kui kell oli saanud veerand kuus hommikul, oli minu kannatuste karikas pilgeni täis ning tundus, et ka naabrite lapse oma, kes hakkas kõval häälel nutma. Otsustasin ülevalt naabrile üllatusvisiidi teha. Ronisin trepist üles, andsin kella ning uks avati. Vastu vaatas üllatunud mustanahaline noormees. Palusin panna muusika vaiksemaks ning minu soovidele tuldi vastu. Kümneks minutiks. Minnes uuesti üles, avas ukse korteriomanik ise - pisike blond rootsi poiss. Ütlesin talle, et olin just üleval ning palusin, et muusika veidi vaiksemaks pandaks. Noormees vabandas ning ütles, et omab minu vastu tohutut respecti, et ma ei kutsunud politseid ega teavitanud maja hooldajat, sest oh näe imet! just eelmisel nädalal oli politsei käinud tema korterit läbiotsimas, et leida kokaiini. Aga seda nad ei leidnud, mida põhjendas blond noormees sellega, et ta on liiga tark, et mendid ta korterist midagi avastaks. Ja et ta on nii väikestviisi outlaw. Ta oli silmnähtavalt uhke oma saavutuste üle. Et see oli rohkem infot, kui ma olin oodanud siis valmistusin kiiresti tagasi alla minema. Enne kui jõudsin aga astuma hakata embas pisike narkonaaber mind tugevalt ning ütles kuldsed sõnad "Ma olen lahke, aga don't fuck wih me!". Nojah noh. Ma tahtsin lihtsalt magada. Rohkem me kohtunud pole, aga igapäevaselt kuulen ülevalt korterist toksimist, justkui keegi ehitaks midagi. Või peidaks põranda alla. Või seinte sisse. Vaatan aeg-ajalt ka paranoiliselt uksesilmast enne välja astumist, et ega ta ometigi trepist alla ei tule, sest ausalt öeldes ma ei soovi väga temaga jutulõnga edasi arendada.

Kui see oli minu kurjam, siis viimasel ajal loen aina tihemini oma sõprade Facebooki staatustest, et ka neil on probleemsed naabrid. Aeg-ajalt on naljakas lugeda, kuidas ülevalt naaber taaskord uriseb kõval häälel või kuidas keegi iga 10 sekundi järel "Kolja!" karjub. Aga tegelikult on see ju õudne! Samamoodi nagu seegi, kui naaber käib raha laenamas ning kui laenu ei saa, on järgmisel hommikul salapäraselt välisuksele kriibitud suur "X". Veidi õudsad, kuid samas koomilised on aga need juhtumid, kui naabrid mitte ainult ei kuula, vaid laulavad kõval häälel kaasa südantlõhestavaid nutulaule. Kõvasti ja valesti.

Kõige rohkem tunnen kaasa ja jälgin huviga ühe Tartu sõbra naabri-saagat, mis juba mitmeid kuid kestnud. Ka tema paharetid elavad korrus kõrgemal ning nendeks on 10-aastane noormees ning tema ema, kes omavahel kuidagi läbi ei saa. Kuigi neid melodramaatilisi lugusid on mitmeid, on eredaim vast üks varahommik, kus naabrinaine sõbra ukse taga koputas ning palus veidike abi poisi kasvatamisel, nö isa-kuju - nimelt oli paharet üle käte läinud ja oma ema löönud. Sõber läks nutva naabrinaisega kaasa ning pidas marakratile loengu vanemate austamisest ning võimalikust tulevikust erikoolis ning noortevanglas, kui selline käitumine jätkuma peaks. Sarnased sündmused painavad mitmeid teisigi Tartu elanikke; Tartu Postimehest on võimalik olnud lugeda Annelinna elanikest, keda terroriseerib samuti emaga kahekesi elav 12-aastane nö lapskurat, kes lõhub postkaste ning mäkerdab majaseinu. Need lood on ilmselgelt kurvad ning toovad välja ühiskondlikke ning sotsiaalseid ja mitte nii kergelt lahendatavaid probleeme. Meie naabrid on ju väikene ristlõige kogu ühiskonnast ja muredest, mis seda painavad.

Muidugi ei saa teha üldistusi nagu oleksid kõik naabrid halvad - on ka väga toredaid ja abivalmeid naabreid. Neid, kes uksi avavad ja su lilli kastavad, kui ise reisil viibid. Neid, kes su koera tagasi toovad, kui see peaks ära jooksma ning neid kes su enda korteripeole kutsuvad. On ka neid imeilusaid naabreid, kelle korteril kohe erilise tähelepanuga vaja silm peal hoida ning kellesse on lihtne pealaest jalatallani ära armuda. Eriti just kevadisel hooajal.

Tore oleks ju olla ise üks neist naabritest. Võib-olla sellepärast peakski aeg-ajalt endalt küsima, kas ise ikka ollakse nii normaalne naaber kui ennast peetakse ja kas naabrid on ikka nii imelikud kui neid arvatakse olevat. Nagu vanasõnagi ütleb: "Nagu küla koerale, nõnda koer külale". Kui on olemas "Hea teeninduse kuu" ja igast teised toredad kuud ning tähtpäevad, siis järgmine kuu võiks ju olla näiteks "Hea naabri kuu", mil teretame ja naeratame oma naabritele ning mõtleme ka oma tegudele ning sellele, et teiselpool seina, lage ja põrandat on ka keegi. Keegi kelle jaoks on see samamoodi kodu, koht, kuhu ta tuleb peitu selle lärmaka ja aeg-ajalt kurja maailma eest.