Kas lubada võimudel nuhkida või mitte?

"Kallis rahvas, te ometi ei taha et Norra veresaun siin korduks? Te ju ei taha, et demokraatiat vihkav maniakk tapaks teie lapse? Siis pole teil ju midagi selle vastu, kui me täna, homme ja edaspidigi teie arvutis ringi vaatame - või on teil midagi varjata?".

Filippov usub, et tänagi töötab mõnes jõuasutuses vähemalt üks ametnik, kelle ülesanne on silmatorkavalt informeeritud valitsuskriitiliste kommentaaride autoreid tuvastada.

Ka eilne Eesti Päevaleht kritiseerib "vali korra"-meeste soovi rahvast liigselt monitoorida. Nimelt kritiseerib Andres Reimer siseminister Vaherit, kes tahab karmistada relvaseadust. Mis ajendil tahab? Ikka seesama Norra... Minister tahab suurendada paberimäärimist psühhiaatrilise ekspertiisiga. Kuid Breivik polnud hull kes vahele jääks - ta oli tasakaalukas ja strateegiliselt plaaniv fanaatik, ütleb Reimer. Mitte hälvik.

Ühesõnaga, hälvik Breivikut kasutavad valitsuse "vali korra" mehed ära et suurendada Eesti valitsuse kontrolli kodanike arvutite ja isikliku tervise üle. Kas ei lähe nagu USA-s, kui Patriot Act suurendas röögatult riigi õigusi üksikisiku arvel?

Ja kes on üldse see "riik", kes meie delikaatset infot kogub, kas mitte hulk erineva eetika- ja haridustasemega ametnikke? Kas 4500 politseinikku ja jõuametnikku suudavad suu pidada ja andmeid "delikaatselt käitada"?

Alles hiljaaegu selgus, et politsei "salajast" andmebaasi (muuseas ka rumalate kuulujuttude kogu) nimega KAIRI said kasutada 4500 riigitöötajat, kõige magusama osaga KAIRI andmebaasist ehk jälitusinfoga tutvuda aga 1300 politseinikku. Mõni, näiteks politseinik Alice Järvet, vaatas innukalt väga paljude inimeste kohta kogunenud salainfot ja rääkis sellest asjassepuutumatutele inimestele.

Kahtlemata mitte ainult tema! Pole saladus, et poliitikutel on enda vastaste kohta eraeluliste andmete saamine KAIRIST lihtne olnud. Poliitikute seas on ju hulganisti endisi jõuametnikke. 2010. aasta alguseks lubas Riigikogu nn. Kapo-komisjon üle vaadata KAIRI andmebaasi kogutud vihjete ja agentuuriinfo ligipääsu korda. Kas seadusandjad on seda teinud? Pole kuulda olnud...

Mitmetes kommentaarides 2009. aastal avaldatud põhjalikule Eesti Ekspressi loole meie politsei nuhkimistavadest ilmusid mitmed huvitavad kommentaarid. Politseinikud või riigiametnikud teatasid nended kommentaarides et tõesti pole raske nendel "rohelistel arvutilehekülgedel" ükskõik kelle kohta kogutud kahtlasele infole ligi saada. Selle kõrval aga tõusis küsimuseks ka mõnede politseiametnike tava inimesi üllatada või mõnitada politseile teatavaks saanud eraelufaktide tsiteerimisega.

Või tekitab just ekskaitsepolitseinikust siseministeeriumlase Erkki Koorti ettepanek IP-aadresside jälitamiseks ilma kohtu loata juurde sedalaadset "sodi"? Mida te seal jututubades kirjutate, halloo? Kas politsei võim, kannustatuna mõnede võimuahnete poliitikute paranoiadest, ei muutu elektroonilist jälitust kasutades ülemääraseks?

Miks ei läbe politseinikud oodata, kuni valvekohtunik IP-aadressi vaatamiseks loa annab. Kas kohtunikud ei saa aru, mis riigikaitseks tarvilik on? Kas kohtunikud on keeldunud jälitusluba andmast, kui keegi levitab massitapu mõtteid? Isegi "juudid ahju!" loosung, mida tuntud luuletaja poeg ilmselt tõsiselt ei võtnud, tõi poisile kaasa kriminaalkaristuse.

Lisame artikli "Politsei salajane andmebaas pälvis poliitikute viha" , ilmunud "Eesti Ekspressis" 2009. aastal

Eesti politsei kogub salajasse andmebaasi KAIRI infot tuhandete inimeste kohta. Hiljuti andis riigikogu erikomisjon salajase korralduse andmebaasist sodi väljarookimiseks.

Kui politseinik vajab mõne Eesti elaniku kohta teavet, istub ta arvuti taha. Pärast isiklike paroolide sisestamist avaneb politseiniku ees heleroheline lehekülg. Piisab inimese nime sisestamisest ja ekraan täitub infoga.

Kõigepealt pilt, tavaliselt passifoto. Kui inimene on aga kunagi vahi alla võetud, võib näha temast tehtud klassikalist politseifotot numbrisildiga kõhul.

Edasi saab politseinik teada, millise autoga talle huvipakkuv isik sõidab. Kus elab. Millist kinnisvara omab. Kes on tema perekonnaliikmed. Mõnel juhul: missugune on tema kuritegelik minevik. See kõik on iseenesest süütute faktide kogum, mida hoitakse muidu mitmes riiklikus registris.

Tänu andmebaasile KAIRI saab politseinik selle info kätte ühelt aadressilt ja otsekohe.

Ent KAIRI-l on veel teine pool, millest avalikkus ei tohi mitte midagi teada. Seda nimetatakse politsei operatiivinformatsiooniks. Kui kogu KAIRI-l on kasutajaid umbes 4500, siis operatiivinfot pääseb lugema veidi üle tuhande riigiametniku. Need on politseinikud, prokurörid, maksuameti uurijad.

Nemad näevad jälitustegevuse käigus kogutud infot. Kui inimest või tema tuttavat on jälitatud - varjatult jälgitud, salaja pealt kuulatud või kõne-eristusi tellitud -, salvestatakse see andmebaasi. KAIRI kasutamise korras on kirjas: "Kõik varjatud jälgimiste kokkuvõtted tuleb sisestada infosüsteemi."

Avalikkusele on KAIRI jäänud mõistagi suletuks.

Mõni kuu tagasi soovis KAIRIga tutvuda riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. "Kapo komisjon" on Eestis ainus organ, kes kontrollib jälitusasutuste tegevust.

Muu hulgas soovis komisjoni esimees Jaanus Rahumägi (Reform) tutvuda enda kohta KAIRIsse kogutud infoga. See, mida ta nägi, pani mehe vanduma.

Ka teised komisjoni liikmed olid üllatunud. Aseesimehel Marek Strandbergil (Rohelised) tekkis küsimus, kas KAIRI-suguse infopanga pidamine on üldse seaduslik.

Tavaliselt saadab riigikogu mitu korda nädalas laiali pressiteateid igasugustest kohtumistest ja algatustest. KAIRI kontrollimine ja tekkinud kahtlused olid nii tõsine teema, et sellest ei teatatud avalikkusele mitte sõnagi.

Ekspress sai KAIRI ümber tekkinud probleemidest teada mõnda aega tagasi. Käesoleva artikli kirjutamise käigus rääkisime mitme inimesega, kes on andmebaasi ja selle sisuga kursis. Kuna allikatel ei ole õigust sel teemal avalikult sõna võtta, siis jäävad nad selles loos anonüümseks.
Ainsana nõustus KAIRI teemat avalikult kommenteerima Jaanus Rahumägi.

Rahumägi sõnul tegi komisjon politseipeadirektor Raivo Küüdile suulise korralduse KAIRI puhastamiseks.

Rahumägi: "Politseile on antud konkreetsed suunised. Andmebaasid on vaja viia kooskõlla Eesti seaduste ja heade tavadega."

Rahumägi jutu kohaselt on KAIRIga tutvunud tänaseks mitmed ministrid ja riigikogu liikmed. Neid kõiki huvitas, mida politsei nende kohta on kirja pannud.

"Osa on jäänud rahule, aga mitte kõik," ütleb Rahumägi. "Rahule pole jäänud need, kelle kohta on kogutud valeandmeid. Infot, millel ei ole mitte mingit tähendust korra ja julgeoleku seisukohalt."

Mis inimesi KAIRIs häirib? Selleks võivad olla isegi vanad ajaleheartiklid, mida andmebaas valikuliselt sisaldab.

Rahumägi toob järgmise näite: Eesti Päevaleht avaldas 2003. aastal nimekirja tuntud ärimeestest, kes ostsid maksude vältimiseks off-shore firma Raivo Karult.
Maksuamet hakkas asja uuri ma ja tegi kindlaks, et mitte kõik Päevalehes mainitud inimesed ei olnud off-shore-firmadega seotud.

Seega oli üks riigiasutus (maksuamet) Päevalehes avaldatud väite aastaid tagasi ümber lükanud. Teine riigiasutus (politsei) aga hoiab seda siiani oma salajases andmebaasis.

Rahumägi ei ütle, kellega see lugu juhtus. Ekspressi andmetel juhtus see Rahumägi endaga - ta oli Päevalehes avaldatud Karu kontori klientide nimekirjas.

Kuid KAIRIS on ka palju vängemat kraami. Kriminaalpolitseinikud peavad koguma ja talletama infot kavandatavate kuritegude ja isikutevaheliste sidemete kohta.

Kuidas politseis operatiivinfo tekib? Eks ikka allikatega suheldes. Allikate motiive politseinik andmeid KAIRIsse sisestades ei hinda.

Näiteks mõnede tuntud ärimeeste kohta leidub KAIRIs infot nende korruptiivsete sidemete kohta riigiametnikega.

Sisuliselt on tegemist kuritegude, altkäemaksuandmiste ja pistisevõtmiste kirjeldustega. Kas need kuriteod ka tegelikult aset leidsid? See KAIRI andmebaasist ei selgu, sest need juhtumid pole kunagi kohtu ette jõudnud.

Ühe endise politseiametniku sõnul tuli aastaid tagasi aeg-ajalt ette, et mõni rahahädas politseinik kandis andmebaasi täiesti suvalisi väljamõeldisi. See läks kirja kui allikalt saadud info. Nõnda sai olematule informaatorile maksmiseks ette nähtud jälitusraha endale võtta.

Omaette teema on inimeste kohta tekitatud meelevaldsed seosed, mis võivad heita neile halba varju. Näiteks kuulub KAIRI andmetel ühe tuntud ettevõtja suhtlusringkonda endine pornonäitlejatar Kristina "Bellanova" Raudsepp.

Ettevõtja on Raudsepaga tõepoolest kohtunud, kuna tunneb tema endist boyfriend'i, ärimees Aivo Pärna. Muid suhteid ettevõtja ja Raudsepa vahel ei ole, kuigi riiklik andmebaas sellise mulje loob.
Sisestaja peab hindama allika usaldusväärsust. KAIRIsse kandmiseks kõlbab aga isegi selline info, mida politseinik peab ise ebausaldusväärseks.

Nimelt on KAIRI info jagatud nelja kategooriasse vastavalt selle usaldusväärsusele. Eelviimane(!) kategooria kannab nimetust "Enamasti mitteusaldatav". Rahumägi nimetab sellise kategooria olemasolu "naljakaks". Võib vaid ette kujutada, mida "mitteusaldatava" info lahtrisse kirja pannakse.

Kuigi KAIRI on ülimalt salajane, kipuvad selle andmed lekkima allilma. Kõige kurikuulsam juhtum on aastast 2005, kui Tallinnas üritati tappa Riigi Kinnisvara juhti Tiit Ottist. Teda kodu lähedal varitsenud palgamõrvar tundis Ottise ära passifoto järgi.

Foto trükkis ründajate tarvis KAIRIst välja Põhja prefektuuri kriminaalpolitseinik Viktor Kurasjov. Pärast paljastamist lahkus mees politseitöölt. Kurasjov anti kohtu alla, ent viidates vähesele süüle ja raskele tervislikule olukorrale, pääses ta süüdimõistmisest.

Kapo komisjoniga on KAIRI küsimust arutanud Eesti sisejulgeoleku juhid: politseipeadirektor Raivo Küüt, kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg. Ka siseminister Marko Pomerants.

Politsei vastas etteheidetele, et KAIRI annab inimeste kohta tausta ja üldpilti. Sellest on politsei töös palju kasu.

Sel nädalal Singapuris viibinud politseipeadirektor Raivo Küüt ütles Ekspressile, et KAIRIt kritiseerides tegelevad poliitikud pseudoprobleemiga: "Sama hästi võiks keegi nõuda Google'i kinnipanekut."

Kapo komisjoni arvates vajab KAIRI siiski kiiret korrastamist. Tuleb otsustada, mida ja kelle kohta sinna üldse kogutakse. Ja mida hakatakse peale juba olemasoleva rämpsinfoga.

Rahumägi arvab, et KAIRI puhastamine peaks praegu käima juba täie rauaga. Kuidas see välja näeb, seda Rahumägi ei tea.

Võimalik lahendus oleks, et inimeste kohta kogutud sensitiivset operatiivinfot tohib hoida andmebaasis lühiajaliselt.

Kui vihjed pole selle aja jooksul leidnud kasutamist kriminaalmenetluses või pole kinnitust saanud, tuleb need kustutada.

Rahumägi: "Igasugune operatiivinfo, mis ei ole kahe aasta jooksul kinnitust saanud, tuleb välja rookida."

Kapo-komisjon kavatseb kontrollida, kas politsei võtab oma ülesannet Kairi puhastada tõsiselt. Järelkontroll peaks toimuma tuleva aasta algul.

Politseiameti kriminaalosakonna vanemkomissar Krista Aas: "Iga süsteemi saab alati teha paremaks, paraku on andmebaasi arendamine seotud selleks eraldatava rahaga."
Aas ütleb, et politseiamet taotleb Euroopa Liidu struktuurfondidest vahendeid, et arendada välja tarkvaraline lahendus vana info arhiveerimiseks ja kustutamiseks.

"Tegemist on keeruka lahendusega, kuna arusaadavalt ei saa andmeid kustutada täiesti automaatselt, sest mõnel puhul tuleb säilitada ka näiteks 1995. aastal kogutud teavet.
Samuti ei saa automaatselt kustutada kogu infot, mis on osutunud ekslikuks, kuna on isikuid ja juhtumeid, mille puhul on oluline teada, et mingi nendega algul seostatud info osutus vääraks. Praegu antakse andmebaasis sisalduvast väärinfost teada teate sisestajale või tema juhile, kelle ülesandeks on teadet vastava infoga täiendada."

KAIRI puhul tekib oluline küsimus. Kas Eesti inimestel on õigus saada teada, mida maksumaksja raha eest on nende kohta kogutud? Või veelgi põhimõttelisem: kus jookseb eraelu kaitstuse piir näiteks nende inimeste puhul, kes ei ole potentsiaalsed kurjategijad? Lastest rääkimata.
Rahumägi: "Meil kõigil on õigus oma andmetele. Igal kodanikul on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega.

Riik peaks näitama inimestele seda infot, mida ta on pidanud vajalikuks nende kohta talletada."
Politseis ollakse vastupidisel arvamusel. Selle artikli autoritele vähemalt suulise palve põhjal õigust nende kohta KAIRIs olemas olevate andmetega tutvumiseks ei antud.

KAIRI salajane ajalugu

Kairi võeti kasutusele keskkriminaalpolitseis 2001. aastal, kuid peagi hakkas seda kasutama kogu Eesti kriminaalpolitsei.
2002. aastal kehtestas politseipeadirektor Harry Tuul KAIRI pidamise ja kasutamise korra. Tegemist on salajase dokumendiga, mida politsei keeldus Ekspressile näitamast.
Muuhulgas on kõnealuses käskkirjas öeldud: "Andmebaasi pidamise eesmärk on koguda ja säilitada
a) jälitustegevuses saadud infot
b) isikufotosid
c) operatiivset teavet kahtlustatavate ning tagaotsitavate kohta.
Jälitusametnikele teistesse infosüsteemidesse ja andmebaasidesse päringute teostamise võimaldamine."
Nii on KAIRI kasutajatel võimalik teha päringuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti, Haigekassa, auto-, relva-, kinnistusregistrisse, ja nagu KAIRI kasutamise korra täiendatud versioonis kirjas - ka "muudesse andmekogudesse vastavalt politsei poolt saavutatud kokkulepetele".
Mida suuremaks andmepank kasvas, seda huvitavamaks muutus KAIRI ülejäänud politseile.
Praegu saavad KAIRIsse infot sisestada kõik politseiametnikud. Iga politseinik peab oma info ise sinna kirja panema.
Sisestamise õiguse saamiseks tuleb käia koolitusel ja teha eksam. KAIRI-l on praegu üle 4500 kasutaja.
Kõige magusama KAIRI osa ehk A-kategooria jälitusinfoga saavad tutvuda 1300 politseinikku.

Kapol veel salajasem infopank

Peale politsei kogub inimeste kohta teavet ka kaitsepolitsei, mis peab oma infobaasi. Selle kasutajate arv on KAIRIst mitu korda väiksem. Kapol on info kogumiseks palju suuremad volitused. Riigi julgeoleku huvides võib sinna koondada veelgi "delikaatsemat" infot kui tavalise politsei andmebaasi.
Kuna kapo annab välja riigisaladuse lubasid, siis on loa taotlejate, omanike ja nende lähedaste kohta musta pesu otsimine kapo otsene tööülesanne.
Jaanus Rahumägi ei pea võimalikuks kapo andmekogust üldse rääkida. Ta ütleb, et kõik andmebaasid tuleb korda teha.