Karin Paulus: Roiskuvad viljad kunstipõllul
Heinz Valk oli küll kahtlemata karismaatiline taasiseseisvumisaegne poliitik ning osati võlgneme ehk ka tema suhtevõrgustikule Kumu valmimise, kuid kuldsuuga võrdväärseid pintslitõmbeid pole tal iial olnud. 1970. aastatesse jäävad šaržid pole ju tegelikult märkimisväärsedki, vaid pigem iseõppijatest tänavakunstnike pärisosa. Nautlev elumere lainetel sõudmine, mida Valk kirjeldab ka memuaarides, ei saa olla põhjus, miks pidada üht persooni arvamusliidriks. Või kui, siis ehk suhteteemalises saates…
Ka Arraku loominguline jõud jääb aegade hämarusse. Meenuvad vanameistri 1970.–80.aastate avangardsed maalid ja graafika ning nõukogude laste hirmuks ka horror-multikana teostatud “Suur Tõll”, samuti suurepärased seinamaalingud Tallinna vanalinnas Kirovi kalapoes, mille asemel õilmitseb täna Olde Hansa lihtsakoeline kitšiparaad. Kunstnik teeb praegugi tööd, kuid juba ainuüksi tema religioossed sõnad ja loomamaalid ajavad kulmu kergitama.
Kunagi vägevalt monumentaalseid teoseid maalinud Põldroos teeb samuti midagi, aga kas see enam vaatajale mingitki põnevust pakub, on ülimalt kaheldav.
Neil puhkavatel jumalatel on küllalt väikseid järeltulijad, kes meeleldi taadid kastreeriks ning ise nende kohale asuks, kuid pole siiski seni otsustavaid samme astunud. Facebookist ja blogidest leiab rohkelt raevu ning irooniat vildaka kunstimaailmakuvandi pärast, kuid seni eelistavad kriitikud vastutust võtmata möllata Delfi Debiiliku kombel netiavarustes ja alternatiivsetel galeriipindadel.
Lisaks sellele, et “elus” kunstnike-kriitikute hääl justkui ei huvitaks kedagi, pahandab paljusid kunstisõpru, et lehelugude ning telepildi järgi võib potentsiaalsele näitusekülastajale jääda mulje, et midagi olulist peale Enn Kunila erakogu väljapanekute ei toimugi. Justkui polekski Eesti kunstis anno domini 2010 muust rääkida kui pallaslastest, maastikest ja Subbi paljastest naistest. Ja et Istanbulis pakuti Pärti, aga soome eliiti kostitame keskpärase kodanliku maaliga?
Ometigi: avalikkuse ees kultuurirahvas oma musta pesu ei pese, kartes halba mainet, rahastuse kaotamist ning tagakiusamist. Kuna häid näitusepindu on vähe ja napib võimalusi oma loomingu tutvustamiseks ning vähesed spetsialistid on mõjuisikud nii kuraatorite, kirjutajate kui rahajagajatena, siis lihtsalt peab suhteid hoidma.
Samuti suhtutakse kultuuri turundamisse nagu valitsussegi tavatasandil suure austuse ning vähese kriitikaga. Kui juba väljamaale viiakse – siis järelikult on midagi väärt! Või kui juba minister või presidendiproua käis ise kuju avamisel kohal, siis on sel kindlasti kullaproov.
Kafkalikult räpaste ja rõvedate, tulevaste põlvede kulul elavate isade vastu on püütud astuda kas üpris teatraalsel moel või on neid katsutud hoopis kapseldudes ignoreerida. Nii toimib Tallinnas Kultuurikatla skvotilaadsetes ruumides Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis koondab pühendunud vennaskonda. Mõneti on olukord aga skisoidnegi. End mässumeelse alternatiivina ja rajude projektidega kaubastava paiga sõnakamad liidrid on Anders Härm ning Marco Laimre, kellest esimene on kunstihoone kuraator ja tunnustatud kriitik, teine aga kunstiakadeemia professor. Nii võideldakse justkui iseendaga, institutsioonidega, kelle palgal ollakse. Tahetakse olla ühtaegu võimul ja opositsioonis. Või on see nõukogude võimu tingimustes nii “armastatud” puhtsüdamlik ülestunnistus või enesekriitika?
Noorem kunst pole kolinud sugugi mitte ainult vanadesse tööstushoonetesse, nagu elektrijaama või Polymeri, vaid on raskuste kiuste esindatud kesksetes galeriideski. Siiski pole võrreldes tänase Lääne-Euroopa või nõukogude ajaga väga paljudel inimestel enam näitustel käimise harjumust. Nii on suur osa kunstnikest muutunud teoste tutvustamise võimalusest hoolimata paratamatult marginaalideks. Seda valusamalt mõjub tõsiasi, et meediapildis kipuvad sõna saama vaid endisaegsed klassikud.
Kui kirjanduses ollakse jõutud väga selgelt tänapäeva ja inimesed vähemasti teavad Jürgen Rooste või Ene Mihkelsoni ja teatris Lembit Petersoni nime, siis kunstis ajaga kaasas käimist pole. Esil on ikka lõputud enesekordused, mis mõnes suuremas kultuuriruumis ei häiriks ning oleks pigem heaks müügiargumendiks, kuid meie väikestes ja ülevaatlikes oludes nämmutatakse teemad paraku kiirelt läbi. Vanusega pole siin midagi pistmist: keraamik Leo Rohlin, sisearhitekt Leila Pärtelpoeg või suurejoonelisi installatsioone pakkuv Raul Meel on samavõrra adekvaatsed tegijad kui neist enam kui poole nooremad Kristiina Uslar, Hannes Praks või Neeme Külm.
Ja ometi: andekusest hoolimata on kõik ühtviisi tõrjutud tavateadvuse äärealadele. Erinevalt kultuurikaugete persoonide jaoks kunstnikkonda sümboliseerivast endisest kunstnikust Valgust või meistrimees Tauno Kangrost “inimesed” neid ei tea.
Kahtlemata on suur osa eesti filmist, muusikast, arhitektuurist ning kujutavast kunstist sügavalt keskpärane. Paljud taiesed tegelevad teemadega, mis kõnetavad ainult kunstnikku ning tema lähikondseid, omamata mingitki väärtust, mis võiks ühiskonnale laiemalt huvi pakkuda. Aga nende eneserahuldusena töötavate teoste kõrval leidub ometi uskumatult palju põnevat, mis samuti mitte mingit vastukaja ei saa. Kui kunstitoimetajad on olulisematest väljaannetest palgal vaid Sirbis ning Kunst.ee’s ja ühes raadiojaamas, siis on ülejäänute klammerdumine möödanikku ning hästi sõnastatud pressiteadetesse täiesti arusaadav.
Ehk võiks kodud ja koolid kunstiharidusse panustada lisaks joonistamise ja meisterdamise õpetamisele ka näitusekülastuste ja kunstiraamatutega tutvumise abil? Üks nähtud pross või video võib lasta maailmal paista hoopis teise nurga alt. Või on selline soov lootusetult hilinenud, ihates kombeid, mis on vajunud minevikku koos arusaamaga “heast lastetoast” ning korralikust inimesest? Või hakkab tõesti mees oma parimates aastates kunagi taas bussis hädalisele istet pakkuma, enne teatrietendust nätsu suust välja sülitama ja esimesena krapsilt teretama? Ja muidugimõista nädalavahetusel naise ja lastega mööda näitusi jalutama.
