Kalev Kesküla mälestuseks. Kultuurimees par excellence
Kalev Keskülata on Eesti Ekspressi raske ette kujutada. Eriti seest, toimetuse poolelt vaadates. Kalev töötas Ekspressis ligi 20 aastat ja oli alati üks põhikoosseisu mängijatest, kui tohib ajakohaselt jalgpalliterminit kasutada.
Kuid tema roll nädalalõpu lemmikus oli alati palju suurem kui ehk isegi kaastöötajad mõistsid. Loomulikult - erakordne kolleeg, uskumatult heatahtlik ja soe inimene, kes nurisemata Ekspressi tegemise veidrusi talus, kuid selle kõige taustal oli ta üks eesti kultuuriajakirjanduse suuri uuendajaid. Ekspressi algatatud kultuuriajakirjanduse revolutsioon, tähelepanu keskendamine protsessidelt isiksustele oli suuresti Kalevi õlgadel. “Võitlusvälja laiendamine”, kui tohib laenata Michel Houllebecq’í teose pealkirja, viis Ekspressi kultuuriajakirjanikud traditsioonilistelt hermeetilistelt radadelt senitallamata väljadele, mille tulemuseks olid lugejaid vapustavad artiklid ja kultuurilisa Areen erinumbrid. Pärast Kalevit ja Areeni ei olnud eesti kultuuriajakirjandus enam endine süütu pitsiheegeldamine, vaid elu mahlade järgi lõhnav mitmekesine lõim.
Kui kellegi toimetuses lõputust korruptsiooni paljastamisest süda vesiseks läks, siis võis alati astuda sisse Areeni tuppa, kus Kalev akna kõrval oleva laua taga istus. Polnud vist ainsatki intellektuaalset teemat, milles ta huviga kaasa poleks löönud ning pärast kvaliteetset “vaimupanemist” Kaleviga nihkusid asjad maailmas taas oma õigele kohale.
Kalev kosutas peale vaimu ka Ekspressi inimeste keha, voolides endast vabariigi veinitundja. Huvi heade jookide vastu küpses nii võimsaks, et paljude inimeste jaoks on ta tuntud kui veinitundja par excellence, mitte aga kirjanik ja luuletaja. Kalev on meelde jäänud paljudelt omaaegsetelt Ekspressi pidudelt ja piknikelt, kus ta alati lõbusa ja muhedana veinipudelite sisu hindas ning samal ajal naiskolleegide tuju vaimuka vestlusega üleval pidas.
Kalevi luulekogu “Vabariigi laulud” ja lühiproosa teos “Elu sumedusest” pildistavad uue eesti elu ajakirjaniku tabava pilgu abil teritunud kirjamehe küpsusega. Hiljem mõistame me veel, kui täpselt Kalev meie igapäevase elu tühiseid ja tuumakaid hetki üles leidis ja sõnadesse valas. Tühisuse ja tuumakuse kooseksisteerimine ei olnud tema jaoks piin, vaid midagi, mis tegi elu elamist väärivaks looks.
Möödunud nädalal rääkis Ekspressi toimetaja Peeter Helme, et oli pakkunud Kalevile raamatut arvustada. “Ei hakka enam selle peale aega kulutama,” oli olnud Kalevi vastus. Kahjuks oli talle aega järele jäänud liigagi vähe. Puhka rahus, kallis sõber!