Kairi Prints: Laulupidu ja identiteedikriis
Me kõik mõistame ilma läbi oma silmade. Suur on suur ja väike on väike ainult siis, kui suure kõrval on väike.
Väikese inimese maailm võib olla palju suurem kui suureks saanu oma. Ja üks väga väike rahvas saab olla väga suur, kuigi maa tundub väike ja ilm suur.
Maa ja ilm kohtuvad seal, kus igatsus lõpeb ja armastus algab. Ja igatsusest ilma näha kasvab tahtmine tagasi tulla.
Suur ilm saab alguse väikesel maal.
Mida siis saab teada? Et rahvas võib olla suur, kuigi maa paistab väike ja ilm suur? Saab teada, et meil on suurusehullustus? Me maa on liiga väike? Kas Eesti inimese identiteet sarnaneb ebakindla “lühikese” mehe omaga, kellel on oma teatava lühiduse kompenseerimiseks hangitud suur auto? Mida see laulupidu näitab: eestlast või tema suurt autot? Ideelisust või identiteedikriisi?
Tavaliselt olen laulupeo-nädalavahetuseks targu Tallinnast eemale põgenenud. Tanudega naised trammipeatustes, põlvpükste ja viiskudega mehed poes, triibuliste villaste seelikute all palavusest piinlev pargimuru — kõik see on kuidagi liiga kummaline…
Seekord sattus üks Ameerika tuttav laulupeo ajal elus esimest korda Tallinna selliseks sündmuseks ette valmistamata ja hoiatamata. Vaatas suuri silmi ringi ja imestas, et küll meil siin inimesed ikka armastavad rahvariideid kanda. Ta oli isegi veidi pettunud, kui sai teada, et kogu aeg see siiski nii ei ole; et mõne päeva pärast viskavad rõõsad talutütred tanu peast ja kördi nurka ning ravivad oma kuumusest paistetanud jalgu maheda kontorikonditsioneeri paistel. Samal ajal lugedes internetist uudist mõne tuntud kaasmaalase heast käekäigust, võib-olla lisades omalt poolt mõne leimava anonüümse kommentaari.
See on loomulikult üldistus. Väita, et iga kördi ja põlvpüksi all peidab end madalalaubaline netikommentaator, ei tuleks mul pähegi. Aga sama lahmivat üldistust on viimastel tulemistel teinud selline kontseptsioon nagu laulupidu: eestlased hoiavad ühte, armastavad üksteist hullupööra, naeratavad igale vastutulijale, kärbselegi liiga ei tee. Hoiavad käest ja õõtsuvad valsitaktis helge tuleviku poole. Ja neile ei saa sellest õõtsumisest kuidagi küllalt: Eesti Laulu kriitika oli ju puhtalt üles ehitatud sellele, et rahvale ei võimaldatud üheshingamist, kuigi peol üldse polnudki sellist eesmärki.
Laulupidu redutseerib inimesed rahvuseks. Me pole enam vastutavad omaenda isiku arengu eest, vaid identifitseerime end rahvuse esindajana. Minu arvates on sellise suhtumise külvamine ohtlik. Muidugi võib olla uhke oma rahvuse üle, aga eelkõige peaks inimene olema uhke enda kui inimese üle. Mitte nii, et ta peidab oma väiksuse oma suurde autosse. Autos ei näe enam muud kui teisi autosid. Siit on võõravihani lühike samm. “Minu auto on suurem kui sinu oma!” “Mina olen eestlane ja sina ei ole — mina olen hea ja sina paha.” Üldjuhul selliseid järeldusi kindlasti ei tehta, aga sellisel serveerimisel võib see siiski juhtuda. Piisab ühest inimesest, kes sellest hetkest ei näe ennast ja teisi enam eelkõige inimestena, vaid rahvuste esindajatena. Või muude teisejärguliste näitajate kaudu kirjeldatud inimgruppide esindajatena. Võib-olla seesama inimene võtab mõne aasta pärast püssi ja läheb sellega väikesele saarele inimesi tapma.
Niiviisi tekitatud ühtekuuluvustunne on tihti võlts ja “lahkukuuluvustunne” pealiskaudne. Autoaknast vaadates jääb inimese ja inimese vahele rauast sein — kui mitte kaks. Ma arvan, et näiteid ajaloost, mida need seinad inimkonnale teinud on, pole tarvis tuua. Teame niigi, et inimene on oma ideaalide nimel võimeline hävitama kõik selle, mis temaga ei sobi. Juuli lõpus nägi kogu maailm, mis võib juhtuda, kui aated tahavad kaitsmist ja “vastased” kõrvaldamist.
Just see ajupesu-element ongi see, mis niivõrd massiivsete ja aateliste ürituste juures nagu laulu- ja tantsupidu hirmutab. Enne oli kontseptsioon selge — “laulame end vabaks” –, aga nüüd üritame end suureks laulda. Kas järgmisel laulupeol aastal 2014 tahame laulda end parimaks ja aastal 2017 maailma ainuvalitsejaks? Vaid mõned üksikud inimesed sellest mitmekümne tuhande pealisest massist on ehk loomu poolest äärmusradikaalsusele kalduvad, kuid juba vaid üks on ühiskonnale ülimalt ohtlik. Vihkavate kommentaaride tulv, mis järgnes nüüd Eesti Laulule, on juba ohu märk: on inimesi, kes käivad ringi ja otsivad kinnisilmi jõusööta oma rahvustunde toitmiseks — enam oskamata nautida ennast kui indiviidi.
Ma ei taha kõige sellega öelda, et üheshingamine on halb ja Breiviku muutis mõrvariks laulupidu, vaid seda, et inimene, kes identifitseerib end (puhtalt) kuuluvuse kaudu mingi rahvuse hulka või aategruppi, on ohtlik. Sellise identiteedi tekkimisele võivad kaasa aidata hämara kontseptsiooniga, kuid selgele sisendusjõule üles ehitatud üritused, milliseks laulupidu tänaseks on muutunud. Tohutu mass inimesi, eestluse ülistamine, pisaraid valavad artistid, paatos ja sentimentaalsus võivad mõnd õrnas eas olendit tugevalt mõjutada. Ja kui ta uurib, mida see sündmus tähendab, ning saab teada, et “…üks väga väike rahvas saab olla väga suur, kuigi maa tundub väike ja ilm suur”, siis ei ole see mõju tingimata positiivne. Ning “maa ja ilm kohtuvad seal, kus igatsus lõpeb ja armastus algab”? Kas mitte sellisest armastusest, mis igatsuse lõppema sunnib, ei saagi alguse inimese vaimne (eriti emotsionaalne) mandumine?
