Kairi Prints: Laisqús Condiites*
“Ma arvan, et maailmas on tehtud ülearu palju tööd, et usk töö vooruslikkusesse on põhjustanud tohutut kahju [–] Kõik teavad lugu Napoli rändurmehest, kes nägi kahtteist päikese käes peesitavat kerjust ja pakkus kõige laisemale neist liiri. Üksteist hüppasid püsti seda nõudlema, seega andis ta selle kaheteistkümnendale. Too rändur oli õigel teel.”
Bertrand Russell, peatükk “Jõudeoleku kiituseks” teosest “Poliitilised ideaalid”
Kes meist ei hüppaks püsti, kui liiri pakutakse? Ehk siis: reeglina võtame me pakutava töö vastu. Või kui mitte, siis põhjusel, et see pole piisavalt tasuv või on parajasti juba liiga palju tööd käsil. Ei ole eriti levinud tuua tööst loobumise põhjuseks soov lihtsalt veidi lebotada: “Tänan vahva pakkumise eest, aga pean kahjuks loobuma, sest mul oli plaanis selle nädala lõpuni voodis lesida ja lakke vahtida.” Ikka osutatakse mõnele teisele tööle või – juhul kui võimalik tööandja on teise töö puudumisest teadlik – mõnele tervise või perega seotud probleemile. Nagu meil poleks õigustki niisama olla. Identifitseerimegi end töö ja probleemide kaudu. Ilma nendeta me nagu polekski inimesed, vaid tühi koht.
Kui olen õhtul kodus enam-vähem töölainel, aga parajasti endale teed teen ja keegi helistab, siis ütlen ikka “teen tööd”, mitte “keedan teed”; või heal juhul “no niisama, teen tööd”, nagu olekski töötegemine see kõige normaalsem asi üldse ja tõesti ainult see õigustaks minu inimeseksolemist.
Sealsamas, kust pärit eelminegi tsitaat, kirjutab Russell veel: “Tänapäeva inimene mõtleb, et iga asi tuleb teha millegi muu pärast, mitte iial selle asja enda pärast. Lihunik, kes varustab sind lihaga, ja pagar, kes varustab sind leivaga, on kiiduväärt, sest nad teevad raha; aga kui sa nendelt saadud toitu mõnuga sööd, oled sa lihtsalt üks tühine inimene – kui sa ei söö just selleks, et saada jõudu töö tegemiseks. Laias laastus ollakse seisukohal, et raha saada on hea ja raha raisata halb. See on absurdne, kui taipad, et need on ühe tehingu kaks poolt; sama hästi võiks väita, et võtmed on head, aga lukuaugud pahad.”
Mulle on alati pigem võtmed pahad tundunud: need lähevad alati pooleks! Lukuaugud jällegi meeldivad väga, sest neist saab näiteks piiluda. Aga piilumine on sama paha kui niisama lesimine – mõlemat tehakse salaja. Sest kui tunnistad avalikult, et vedelesid mitu päeva mõttetult ja mitte midagi tehes, vaadatakse kohe, et oled kasutu luuser. Aga kui lisad, et tegelikult on nii palju tööd tegemata, aga lihtsalt ei viitsinud, on kõik korras. See mitteviitsimise jutt on üldse popp – hea tagasihoidlik viis kiitlemiseks, kui töine ja edukas elu mul ikka on. Õigustan oma ükskõik millist olemist ikkagi tööga. Ma teen tööd sellepärast, et mul on nii palju tööd, ja ma puhkan sellepärast, et mul on nii palju tööd. Keeran lukuauguga lukuauku lahti ja imestan, et ei õnnestu.
Suurel osal inimestest ei olegi üldse hetke, kus kõik töö oleks tehtud. Ikka on pooleli, üks tähtaeg ajab teist taga. Inglased võivad ju teinekord rääkida ka ilmast, aga põhiliselt räägivad inimesed omavahel sellest, et on nii palju tööd, aga üldse ei viitsi ja tahaks puhata ja mängida, aga ei saa. (“Kuidas läheb?” – “Töiselt.” – “Oh, mul ka täitsa hullumaja” jne) Kusjuures situatsioonid, kus sellist juttu räägitakse, on just töövälised. Nii tuleb välja, et kõik meie puhkehetked on täidetud tööga: me mõtleme pidevalt sellele, mida me peame tegema. Palju vähem mõtleme sellele, mida parajasti teeme. Nii elabki inimene pidevalt “endast väljas” ega saagi hästi aru, kas ta on ka õnnelik või mitte.
Vana-Kreeka filosoofias olid õnnelik olemine ja jõudeelu tihedalt seotud. Õnnelik olemiseks on vaja aega. Ilmselt me tunnemegi end sellepärast kõige õnnelikumana hetkedel, mil meeled on vallanud mõni suur tunne ega oska enam selgelt mõelda. Näiteks armunud olles – kohustused on peast pühitud ja mõtted viibivad ainult ühel teatud isikul. Võib-olla polegi õnnelik olemise põhjus nii väga see armumise objekt ise, vaid fakt, et miski suudab tekitada hetki, mil me ei mõtle töö ja murede peale, vaid lihtsalt oleme ja naudime. See kinnitab veelgi, et oleme töökultusest läbi imbunud. Et üldse rattalt maha astuda, on vaja Teist, mina ise pole nii suureks hüppeks võimeline.
Ma hüppasin hiljuti nädalaks maha. Seekord täitsa ise. Oli ka viimane aeg, sest tõesti oli juhe korralikult koos. Nädal aega sotsiaalset tsölibaati, ihuüksi kodus ilma interneti ja telekata oligi paradiis. Ühe lemmiku Talking Headsi lugu “Heaven” omandas lisaks harjunud ja nn päristähendusele positiivse paralleeltähenduse: “Heaven is a place where nothing ever happens.” Mitte midagi ei juhtunud. Ja see oli nii hea. Üldse polnud igav. Või kui, siis sai igavusest hoopis naudingu ja luksuse sünonüüm. Kui mõnus on ringutada voodis, haigutada end pooleks ja mõelda, et oeh, mida nüüd küll teha. Ei viitsi lugeda, ei viitsi veel süüa teha, vaatan hoopis lage ja mõtlen hästi aeglaselt hästi laisku mõtteid. Igavuse peamine argument “mitte midagi pole teha” pöördus positiivseks: “mitte midagi ON teha”.
Kas ma olin sellise lebonädala ära teeninud? Jumala eest, ei! Kas kõike peab ära teenima? Kui keegi räägib oma peatsest puhkusereisist, on põhiline reaktsioon: “Oojaa, sa oled selle ära teeninud!” Milline töökultus siin räägib. Töö on jumalus, mille poole me kummardume, palume enda pattude (laiskus) pärast andeks ja lubame teenida nõrkemiseni. Ja alles siis on aeg ärateenitud puhkuseks, kergelt juba tudisevaks, kuid siiski.
Seda juttu, mis ma siin rääkisin, on räägitud oksendamiseni. Igasugused psühholoogid ja muud tarkpead teavad väga hästi, et elada tuleb siin ja praegu, lubades endale jõudeaega ja nautides elu. Ometi paistab, et jutuks see jääbki ja tööjumala kultus ainult kasvab. Inimesed kummardavad ennast kõveraks ainult sellepärast, et töö on püha, mitte sellepärast, et süüa saada. (Ma ei räägi siin kõigist maailma inimestest, eks.) Russell ütleb veel nii: “…töö on kohustus ja inimene ei pea palka saama mitte vastavalt sellele, mis ta toodab, vaid vastavalt oma vooruslikkusele, nagu see end meile ilmutab tema töökuses.” See kõlab nagu salm Piiblist. Halleluuja! Mina arvan, et tuleb kuulata ka lebojumalat: ka laiskus on voorus ja vedelemishoos tööd meeles hoida on patt, mis saab karistatud. Tööga muidugi.
Aga nüüd, vabandage mind, on mul aeg pikali visata ja tsipa vedeleda: võib-olla üritan isegi lakke sülitada, kui viitsimist peaks olema.
* Mul oli hea lastetuba: see võõramaa nimega haigus kimbutas vanemaid tihti ja õnneks on see ülinakkav ja ravimatu. Ning lisaks veel salakaval – mul läks ikka omajagu aega, et aru saada, mida see ema muigel suuga lausutud “ladinakeelne” sõnaühend tähendab (kui pärisin, miks ta pikutab).
