Jüri Pino : Ei muuda üks etendus mingit poliitikat
Poliitikud on hirmul, karjusid eksperdid. Mine tea, mis saab, lisasid nad, et paremini mõjuks. Kas Eesti poliitika saab uue hingamise, uued tulijad, kas kultuuri hääl hakkab rohkem kõlama, teadsid ja arvasid muud analüütikud ja arvamusliidrid. Üldsus olla kahtleval, aga põhimõtteliselt pooldavalt äraootaval seisukohal olnud.
Mis ikka saab? Või saada saabki?
Ju teeb hea seltskond hea etenduse, kõik on rõõmsad ja rahul. Mida ühelt teatrilt ülepea siis tahtma peaks. Kõige tähelepanuväärsem on ehk pigem, et möödaminnes tõestatakse - saab küll head teatrit teha nii, et selles asjas ka korralik raha liigub. Kuigi vist kõigile näitlejatele õpetakse mingil eluhetkel selgeks mantra: teater pole kunagi ennast ise ära tasunud; teater pole kunagi ennast ise ära tasunud jne. Miks see nii on, seni veel välja uurimata, aga ju on kellelegi miskipärast kasulik müüti üleval hoida.
Mistahes. Ei tundu küll, et tegelikult oleks ühelgi poliitikul midagi etendusest peljata. Jah, kaheldamatult visatakse poliitika üle nalja juba enne, kui see suur show alanud. Aga sellega ollakse ju harjunud. Jah, loosungite vint on etenduse reklaamides üle igasuguse võlli keeratud - ent sellest võetakse ehk pigem õppust, kui jälle kampaaniaks läheb. No ja siis? Kõike on nähtud ja elatakse edasi.
Pigem võiksid käibivad poliitikud heameelt tunda. Etenduse mõju võib ju olla vastupidine, kui targad pead väitnud. Näiteks oletagem, et keegi jõuk tahab pärast "Ühtse Eesti" etendusi kah organiseerida massilist uut liikumist. Mis tuleks ja puhastaks, muudaks, parendaks, tooks tagasi väärtuste juurde, tagaks jätkusuutlikuse, lööks majja. Tahaks ka koguda kohe suure hulga toetajaid kokku, nimed kirja, massiline erakond valmis.
Seda võetaks väga tõenäoliselt kui järjekordset teatrit. Tuldaks kohale küll, aga kardetavasti läheks asi teisiti kui kavatsetud. Südantlõhestavate ja sütitavate kõnede peale tuleks lisaks aplausile ka vales kohas naerupahvakuid. Teatris võiks ju nalja saada. Või, veel hullem, algaks haigutamine ja sosin mööda ridu: teate, NO teatri etendusel oli tekst oluliselt parem... ja muidugi näitlejatööd mäekõrguselt paremad... need on siin mingid amatöörid, ma ütlen teile, tea, kas nõuda piletiraha tagasi... ah, las olla...
Proovi sa niimoodi värske ja uus tulija olla. Ei võeta tõsiselt. Mis peaks ju vanade olijate südant rahustama. Kõik jääb nii nagu oli, ilma segaduste ja vapustusteta. Tasakaal püsib.
Ehkki, isegi kui 7. mail või mõnel järgneval päeval tõepoolest peaks läbi etenduse mingi uus liikumine püsti pandama, poleks ka sellest suurt. Üks, millega sellele kohe äsada saaks, oleks ju: nii-nii, rikaste partei, teadagi, mis need teatripiletid tänapäeval maksavad. Näiteks. Või isegi kui tõepoolest läheks asjaks - mäletate ehk Res Publicat. See tundus ka uus ja vägev asi, oligi, aga kus on see nüüd? Pole enam isegi eraldi erakond. Tavaliseks taltsutatud. Mida armsas poliitikas päris hästi teha annab. Eriti uue tulijaga. Sel pole mingit mõtet minna kohe opositsiooni - tuldi ju midagi ära tegema. Aga see tähendab koalitsioonpartneritega kokku leppimist ja kompromissidele minekut. Silmapilgutusi: olgu, poisid, valimisloosungiks kõlbas, aga vaatame nüüd ikka asju realistlikult. Ja enne kui tulipäised tegijad aru saavad, on nad oma ideedest ja näost loobunud, tavalised poliitikud valmis. Tasakaal püsib.
