Jüri Kotšinev : Valge emigrandi mõtisklus
On jaanuar 2010. Ma kõnnin mööda Tallinna vanalinna ja mõtisklen. Kõik munakividega sillutatud tänavad ja hallikasvalged vanalinna müürid on valuni tuttavad. Siin olen ma elanud juba pool sajandit. Täna on talveilm, nagu ka eile ja üleeile. Miski surub kokku minu kurgu. See on valu. Varsti, väga varsti saabub 22. jaanuar. Enamusele meistrite linna kodanikest täiesti tavaline talvekuu reedene päev. Minu jaoks eriline päev oma traagikas ja siiani lahtimõtestamata küsimustes. 1920. aastal 22. jaanuaril lõpetas oma tegevuse kindral Judenitši Loodearmee. Ei rohkem ega vähem kui Vene saaga lõpp Eestis. Kõige lõpp neile, kes olid siis Eestisse sattunud kui Vene keisririigi endised alamad. 40 aastat enne minu sündimist olin ilma jäänud kõigest…
Vanaema ja tema tuttavad prouad istusid minu lapsepõlvekodus eelmise sajandi kuuekümnendate keskel ning vestlesid omavahel vene ja prantsuse keeles. Nad kasutasid vanu tänavanimesid: Peetri plats, Shirokaja (Lai) tänav, Vana turuplats, Georg Stude, hotell Kommersant jne. jne. Nüüd on kõik need vanaprouad ammu surnud.
Kohe kerkib silme ette järgimine pilt. Prantsusmaa. Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistu. Lõputu rida riste ja hauaplaate. Ühel plaadil on kiri Иван Алексеевичь Бунин ning selle all Ivan Bounine. See on punakatastroofi eelne vene suurim proosakirjanik ja poeet, kelle elu teine pool möödus emigratsioonis Prantsusmaal, kus ta ka suri. Suri koos oma saatusekaaslastega, kellel õnnestus põgeneda punase hakklihamasina eest nende ajalooliselt kodumaalt. Kogu kalmistu on viimane vene emigrantide puhkepaik Prantsusmaal. Siia on maetud Venemaa. Polkovnikud ja kadetid, riiginõunikud ja gardemariinid, staabikaptenid ja junkrud, kirjanikud, atamanid, kaardiväeohvitserid, literaadid ja vürstid, keda kõiki seob üks määratlus – endised. Neist ei saanud kunagi prantslasi, nad jäid venelasteks ilma Venemaata. Nagu minagi, tõsi küll, Eestis. Ka siin pole kasutusel isanimesid, ka siin pole seisusi ega valgeid kasemetsi nagu Venemaa keskvööndis.
Miks ma elan? Milleks ma ringi käin, õigemini põgenen 1917. aasta varju eest? Lootus oli veel kuni 1919. aastani, kui Põhja erikorpus, mida juhatas kindral Rodzjanko, nimetati ümber Loodearmeeks ning Looderinde juhataja kindral Judenitš alustas pealetungi Petrogradile. Siis, kui punaste pealinna ei suudetud vallutada 1919. aasta maikuus alanud pealetungi käigus, tehti sama aasta septembris veel viimane katse lämmatada punaste võim Venemaal ning alustati operatsiooniga „Valge mõõk“. Seegi luhtus…
Miks ma elan? Peale 2007. aastat (pronksiöö mäss) ei tehta Eestis enam vahet, olid su esiisad valged või punased. Eestlaste jaoks olen mina koos mõne üksiku saatusekaaslasega tavaline vene kõnts. Miks ma siis kirjutan seda lugu praegu Loodearmeest? Põhjus on lihtne. Kui ei oleks olnud Valget liikumist, siis oleks venelane ja kaabakas minu jaoks sünonüümid. Valge liikumine oli, võitles bolševismiga ja kahjuks kaotas. Loodearmee oli arvestatav relvaühendus kogu Valges liikumises endise impeeriumi territooriumil.
Eesti valitsuse ja relvajõududega oli Loodearmee juhtkonnal ühine vaenlane – punavenemaa. Kusagil pole kellelgi veel õnnestunud tõestada, et Vene valged oleksid edu korral pööranud täägid eestlaste ja nende riigi vastu. Selle ajaloolise spekulatsiooni lükkab ümber fakt, et kindral Vassilkovski (Judenitši abi läbirääkimistel lääneliitlastega) ja kindral Judenitši põhilised rahalised ja ainelised toetajad olid inglased, kes teatavasti toetasid ka Eesti tärkavat omariiklust punavenemaa vastu. 18 600 meest oli arvestatav jõud bolševismivastases sõjas ja Rodzjanko poleks allunud Laidonerile, kui vene valged poleks sisuliselt tunnustanud Eesti omariiklust 1918. aastal, siis kui nad olid sunnitud Pihkvamaalt Eesti territooriumile taanduma selleks, et siit edasi punaste vastu võidelda…
90 aastat tagasi lõppes endistele kaptenitele ja porutšikutele, polgukirjutajatele ja koos valgetega Venemaalt Eesti territooriumile taganenud tsiviilpõgenikele – nende hulgas ka mõnda aega Loodearmee staabi juures töötanud kirjanik Ivan Kuprini jaoks viimane lootus muuta ajalugu ja taastada endine elu. Algas emigratsioonielu koos kõige sellest tulenevaga.
Imeline on see, et vihkamise kõrval on Eestimaal inimesi, kes huvituvad sellest teemast ning kuulavad mind huviga, kui neile mõnikord oma mõtteid avaldan. Jaak Johanson ja Kadri Kõusaar, Peedu Sammalsoo ja Mati Õun, Mart Helme ja Juku-Kalle Raid, Raul Ranne ja Jüri Mutika. Tegelikult on neid veel ning kuna Loodearmee ajalooga tegelemine on automaatselt ka Eesti lähiajaloo ühe kihi lahtikaevamine, siis pole midagi imestada, et isegi Jaak Valge suutis omal ajal mõista Vene valge liikumise käimapanevaid jõutelgi.
Enamus 2000-st Vene sõjaväelasest, kes jäid Eestisse peale 22. jaanuari 1920, olid suhteliselt eakad inimesed. Nende lapsed ja lapselapsed on peaaegu täielikult assimileerunud segaabielude tõttu Eesti ellu ja ühiskonda. Teatakse, et keegi vanaisadest oli omal ajal Loodearmees võidelnud ja siia jäänud. Nende vanaisade lapselapsed on täiesti tavalised eestlased ning lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud. Minusuguseid on vähe. Minu karistus on minu mälu ja „vale kasvatus“ lapsepõlves – ma tean oma esiisasid ja -emasid keskaega tagasiulatuvalt… Kõigile neile, kes mulle selle eest kallale kippuda tahaksid, soovitan säästa oma jõudu tõeliselt suurteks tegudeks, mitte aga ühe räpase tibla materdamiseks.
Kõik, kes on Loodearmeest huvituvad, võivad lugeda asjakohast tõlkekirjandust ning kasutada interneti võimalusi teemaga tutvumiseks.
