Jüri Kotšinev : Suure Karu pojad ja kohalikud pugejad
Kes on Suur Karu? Geopoliitilises plaanis Eesti poolt vaadatuna Vene ja ainult Vene. Pojad on aga sellel karul eri aegadel olnud erinevad ja osasid nendest jätkus ka Maarjamaale. Mis muu kui Eesti asend Põhja- ja Lääne-Euroopa ning bütsantsilik-asiaatliku Vene piirimaana ida ja lääne tsivilisatsioonide kokkupuutejoonel määras ära kohalike „karupoegade" käitumise. Ida ja Lääs - igavesti vastanduvad ning möödapääsmatult kokkupuutuvad elukorraldused suurel näitelaval nimega maailma ajalugu. Kuivõrd erinevad on need kaks paralleelselt arenenud ja kujunenud maailmakorraldust, selgub, kui meenutada ühe suurima Vene poliitiku Pjotr Arkadjevitš Stolõpini suurepärast Ida ja Lääne vahekordi määratlevat sententsi: „Idale on omane igavene rahu, Läänele igavene liikumine." See oli seesama Stolõpin (2.04.1862 - 5.09.1911), kes oli 1889-1899 Kovenski maakonna aadlikogu eestseisja, 1902. a. Grodno kuberner, 1903-1906 Saraatovi kuberner ning aprillist 1906 Vene siseminister ja sama aasta juulist Vene keisririigi Ministrite Nõukogu esimees. Pärinedes XVI sajandil tuntuks saanud vanast aadlisuguvõsast, oli P. A. Stolõpin vaatamata oma füüsiku haridusele, mille ta sai lõpetades Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna, andekas tegevpoliitik ning seega teadis, mida rääkis.
Niipalju siis ajalugu. Muuseas oli 19. sajandi Eestimaal (tollal Eestimaa kubermangus) kaks liiki kohalikke pugejaid. Ühed olid niinimetatud kadakasakslased ja teised pajuvenelased. Ühed lipitsesid Eestimaa, Saaremaa ja Liivimaa rüütelkonna tegelinskite ja teised Vene ülemvalitsejate ees. Kadakasakslastega on tänapäeval vist kõik korras ja keegi eriti kadakasakslusega siin maal tõsiselt ei tegele. Kuidas on aga lood kaasaegsete pajuvenelastega?
Vaatame hiljuti Keskerakonna ümber lahvatanud skandaali. Selle keskfiguur Edgar Savisaar üritas järjekordselt panustada Vene kaardile. Võiks isegi öelda suurvene kaardile. Viimased viisteist või kakskümmend aastat on Savisaar üritanud meeleheitlikult mängida ainsat Eesti poliitikut, kes hoolib vene rahvusvähemusest Eesti Vabariigis ning loodab selle varal omada tugevat liitlast Venemaa näol. Asi pole siinkohal ainult erakonna lepingus naaberriigi võimuparteiga Ühtne Venemaa või tema tihedas läbikäimises naaberriigi mõlema pealinnaga (Moskva ja Peterburg), vaid eelkõige selles, et lasta ennast välja paista mehena, kellel on seljataga koloss. Koloss Venemaa.
Samas ei ole see Savisaare ainukene platvorm. Üllatavalt paljud Eesti valijad, etnilised eestlased valivad samuti raugematu innuga Savisaart nii kohalikel kui Riigikogu valimistel ning see on fenomen, mis väärib tähelepanu. Savisaarel on õnnestunud oma kuvandiloomisel süstida mitte kõige edukamate ja edumeelsemate lihtinimeste ajudesse mõte, et ainult tema tagab lihtsa inimese toimetulemise igat liiki muudatuste ja arengute tuultes ja tormides. Nagu ütleb Hiina vanasõna - pole hullemat asja, kui elada muutuste ajal. Muutusi on viimase kahekümne aasta jooksul olnud küllaga ja ega nad tänasekski lõppenud pole. No kasvõi euro tulek. Globaliseeruvas maailmas ja omariikluse tingimustes võib tavakodanik tõesti pea kaotada. Niisiis kasutas Savisaar väga hästi ära Eestis elavate venelaste ja teiste muulaste ning samal ajal ka nõukoguliku elustiiliga üdini kokkukasvanud kohalike eestlaste eestseisja kuvandit. Pole midagi parata - kapitalism on nõukogude tingimustes sündinud, õppinud ja töötanud inimesele tõesti raske kogemus. Samas on selline kahel platvormil istuva poliitiku roll mugav ka selles mõttes, et võimaldab esineda suisa internatsionaalse haardega lihtrahva kaitsja rollis. Juhtugu mis tahes, Savisaar on oma truude valijate silmis alati ainuõige võimalus toimetulekul ja ellujäämisel. Seda kinnitavad ka Savisaare loodud reissaatjate töökohad ning Tallinna munitsipaalpolitsei.
Kõik justkui klapib, aga asi läheb jamaks siis, kui käimasoleva valimisvõitluse käigus üritatakse parandada oma erakonna rahalist seisu. Eestlaste kogemus on Vene suunal ajalooliselt negatiivne ning vähimgi kahtlus selles, et just idast tuleb see raha, mis võib aidata kaasa ühe erakonna valimisedule, on tajutav väga paljude eestlaste poolt. See kaart, mis on üks osa Savisaare imagost - suure ja võimsa idanaabri liitlase ja sõbra kaart -, hakkab töötama lõpuks Savisaare enda vastu ja ei ole pikas perspektiivis poliitiliselt jätkusuutlik. Samas erinevalt minu poolt eelmainutud Vene riigimehest Stolõpinist pole Savisaarel olnud kunagi seda, mida Stolõpinil oli - võimu. Võimu, et teostada ennast täiel määral. Tõelist võimu pole Savisaar maitsnud kunagi. Ainult viirastuslik vari võimust, mis libises tal käest üheksakümnendate alguses, ei lase tal ennast rahulikult tunda mõne arust nii magusal linnpea kohal. Osa võimust ei ole siiski kogu võim ja Savisaar ihkab kirgliku inimesena just seda kättesaamatut võimutäiust. Selleks, et saavutatud positsioone hoida, on aga vaja jätkuvalt rahalisi vahendeid ning võimast imagoloogilist kuvandit ning loomulikult on Vene parima sõbra ja liitlase roll väga sobilik tema valijaskonna jaoks. Samas ootab Vene õigustatult resultaate mehe poolt, keda ilmselt oma esindajaks ja liitlaseks peab. Seda resultaati aga ei ole ega tule. Savisaar ei ole suutnud vaatamata kõigile oma ponnistustele saada peaministriks ning juhtida oma äranägemise järgi kogu Eestit. Kui palju aga talle tegelikult korda läheb tavalise venelase või ukrainlase käekäik, on iseküsimus. Kui venelased usuvad, et Savisaar on tõesti nende ainus lootus, on see nende maitse asi, aga otsa hakkab lõppema see aeg, kus saab ratsutada „suure karu poja" rollis ning loota, et see kuvand töötab lõpmatult edasi. Venemaa ajab Läänega ammu asju otse, ilma vahendajateta. Sellele rollile ei pretendeerinud Eesti muide juba üheksakümnendate alguses.
Veel üks aspekt eristab Savisaart oluliselt Stolõpinist. Stolõpin ehitas üles oma riiki ja teenis eelkõige oma kodumaad. Kas Savisaar teenib oma riiki või isiklikke ambitsioone? Mitte sõnades, vaid tegudes. Stolõpin surus 1905. aastal edukalt maha Saraatovi kubermangus rahvarahutused. See ei olnud tollal muide sugugi kerge. Kogu Venemaa oli üle ujutatud anarhistide ning vasak-esseeride (sotsialistide-revolutsionääride) radikaalse tiiva esindate - terroristidega ning pomme muudkui pilluti ja pilluti. Sellises olukorras korra säilitamine ja mässu mahasurumine on märksa raskem töö kui võiladude inspekteerimine. Stolõpin sai 1905. aasta mässu mahasurumise eest keiser Nikolai II isikliku tänu osaliseks, Savisaar pidi peale võiladude inspekteerimist lahkuma valitsuse juhi kohalt.
Neid võrdlusi võiks jätkata veelgi, kuid tähtsaim võrdlus nende kahe mehe vahel on see, et isegi fakt Stolõpini traagilisest surmast Kiievis 1911. aastal, kui ta langes atentaadi ohvriks, ei vähenda vähemalgi määral tema kui suure riigimehe staatust Venemaa ajaloos. Milline hinnang antakse aga Savisaarele Eestis järeltulevate põlvede poolt? Kas tema kohta saab öelda patrioot, riigi ülesehitaja? Venelased on oma hinnangu Stolõpinile andnud. Nad on omal ajal andnud hinnangu isegi tsaar Jaan Julmale. Novgorodis 19. sajandi teisel poolel avatud monumendil „Tuhandeaastane Venemaa" ei ole Jaan Julma kuju. Kas Savisaar oleks kunagi tulevikus leidnud oma koha Eesti poliitika- ja riigitegelaste koondmonumendil või mitte?
Mis rolli mängib Savisaar Eesti ajaloos ja milline koht omistatakse talle tulevaste Eesti ajaloolaste poolt? Ühest küljest on see rikas teema ilukirjanduslikule futuristlikule fantaasiažanrile, teisest küljest aga küsimus, mis vajab vastust kohe. Kes on siis siin omad ja kes võõrad? Kelle kasuks töötab Savisaar tegelikult? Mis on need hoovad, mis panevad ta jätkuvalt tööle kui igiliikuri?
Vastus nendele küsimustele on lihtne. Võim on selle inimese mängumaa, võim kui vahend, instrument ja resultaat korraga on see jõud, mis paneb Savisaare suvel ja talvel, kevadel ja sügisel, päeval ja öösel tegutsema. Esmasiht - saavutada võim, järgmine siht seda võimu hoida. Hoida ja mitte kellegagi jagada. Võiks ju imetleda seda järjekindlust ning eneseohverdamist isiklike eesmärkide saavutamiseks, kuid siin on üks aga. Võim ja poliitika, nagu ka tegutsemine inimmaterjaliga ühiskonnas eeldab ja nõuab meeskonnatööd. Raske on aga teha meeskonnatööd, kui rihid ja rihid oma eesmärgi poole ja juba üsna pea selgub, et enamus tipu suunas rühkivaid kaasteelisi on jobud ja saamatud kääbused. Ometi on igas sootsiumis raudne reegel ja seadus, et ühiskonda ei saa juhtida üksinda. See äratundmine ei ole mitte raske tulema, kuid selle järgi elamine ja tegutsemine on võimatu, kui inimene on sündinud ainuvalitsejaks iseloomult, kuid mitte sotsiaalselt ja ajalooliselt. Savisaar ei ole Tiberius või Nero ja ta ei ela Roomas I aastatuhande hakul, vaid demokraatlikus Eesti Vabariigis, kus kehtivad teised mängureeglid. Inimese seisukohalt on see traagiline, ajaloo seisukohalt aga rängalt hukkumisele määratud algatus - teha ja valitseda kõike ise. Kaasaegses poliitikas ei tööta hoobadena isiklikud ambitsioonid ega läbielamised, solvumised ja kinnisideed - töötab konsensus ning koostöö, kuna muud teed demokraatlikus riigikorralduses lihtsalt ei ole.
Kokkuvõtteks tahan veel öelda, et kahe Suure Karu poja võrdlemine selles loos oli vaid tinglik. Stolõpin on Stolõpin ja Savisaar on Savisaar, ainult et Stolõpinile andis hinnangu tema kodumaa Venemaa (kuigi mees ise sündis teatavasti Saksimaal Dresdenis ning käis gümnaasiumis Vilnos) ja ka Savisaarele annab kunagi hinnangu maa, kus ta elas ja tegutses - Eesti. Nii nagu ei hinda Stolõpinit tagantjärele Eesti, ei hakka ka Savisaarele hinnangut panema Venemaa.
