Tundub, et kõigele lisaks tehakse seda meelega: nad hääldavad sõna rõhutatult tagakurguhäälega, et kindlasti jääks kõlama selle ratsionaalne toon. 'Agenda' on Hollandi - ja Saksamaa ja Skandinaavia - organiseerituse sümbol. Äärmiselt ettevaatlik olen ma ka Viinis, Berliinis ja Zürichis: elu peab sinna sattudes olema alati läbi mõeldud ja mitte kunagi, mitte kunagi ärge öelge ära kohtumist põhjendusega, et teil on halb tuju või et te nägite tänaval kogemata oma eelmist tüdruksõpra või et olite unustanud rahvuskoondise õhtuse matši ülekande.

Vastasel juhul võite kaotada sõbra.

Sellepärast oligi eestlaste spontaansus mulle nii üllatav. Neli aastat siin oma Medievalandias elanuna võin öelda, et see on üks spontaansemaid riike Euroopas. Vaatamata oma põhjamaisele flegmaatilisusele, käituvad eestlased sageli impulsiivselt ega hooli ülearu välistest piirangutest. See on vaba tahe. Näiteid igapäevaelust jagub: Triin teeb eksprompt otsuse Viljandisse sõita; Peep eelistab täpset kohtumise aega veel mitte paika panna; Sirle sünnipäevapeole satub ka Piret, keda polnud algselt kutsutud; Toomas otsustab viimasel hetkel osta puhkusepaketi Antalyasse; Marju kohtab Raekoja platsil Hispaaniast pärit noormeest ja kolib Barcelonasse.

Aga oluline on, et selline isikliku vabaduse väljendamine ei tee Eestit ega eestlasi seejuures siiski ka liiga ettearvamatuks. Sugugi mitte. Ma ei peaks seda ehk avalikustama, aga mulle lihtsalt niiväga meeldib see tähelepanek. Nimelt tunnistas ükskord mulle mu hispaanlasest sõber Ramon: „Mu kolleegid peaaegu ei suhtlegi minuga töö juures... Aga vahel tõmbame ninad täis ja siis me jagame oma tulevikuplaane... Ja mingi ime läbi suudavad eestlased oma täis peaga antud lubadustele truuks jääda..."

Olgem ausad: kui jaanipäeva just kuskil maakohta veetma ei sõideta, siis enamasti peole ikka autoga ei minda. Ehk selleks, et spontaansem olla.

Eestlaste spontaansuse põhjuseid leida ei ole väga raske. Muuhulgas on nende juured kindlasti sügaval individualismis. Soomeugrilik omadus? Mitte tingimata: võrrelge end soomlaste ja Soomega. Klassikaline heaoluriik - vastupidisellt Eesti liberaalsele mudelile - võib seda kardinaalselt muuta. Lisaks sellele Baltiriikide iseseisvumise mõju: kas laulev revolutsioon mitte küllaltki spontaanne liikumine polnud? Sellele lõhnabuketile lisaksin üleliigse raha puudumise, millest tuleneb ka inimeste paindlikkus ja paganlik hedonistlike hetkede otsing. Või nagu sõnastas selle Jaana: „Me tahame kõike, ja me tahame seda kohe!"

Muidugi mõjutab ka suurus: lause „Näeme siis!" on Tallinnas igati asjakohane.  

Kahtlemata võib spontaansus ka probleeme tuua. Homöopaatiliste koguste ületamisel võib tagajärjeks olla puhtakujuline frustratsioon. Mäletan, kui ükskord eelmisel aastal 4-5 mu eesti sõpra ootamatult me kohtumised viimasel hetkel ära ütlesid. Põhjendused olid mõne puhul päris kentsakad. Tavapärasest „kehvast enesetundest" palju vaimukamad: „Vabandust, mõtlesin vanavanematega marjule minna", „Jõin eile ennast oimetuks...", „Mulle tuli just meelde, et minu kord on muru niita"...

Ka tööelus võib see parasjagu keeruline olla. Vahel mulle tundub, et eestlased on natuke vähem efektiivsed, kui nad arvavad. Optimeerimise ja maksimeerimise mõisteid siin väga ei tunta; kui ilm ikka vähegi ilusam on, on pool Eestist haihtunud. Aga need on võluvad pisiasjad: Eesti spontaansus sobib Portugali improviseeringuga suurepäraselt.

Ja palun, ärge mõelgegi küsida, kas ma eelistan ehk Hollandi agendasid...


*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
 

Tõlkinud Teve Floren