João L. Marques : Kuidas Viljandi mul võitis südame...
Viljandi tuli minu ellu täiesti ootamatult. Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud, et selline linn on üldse olemas, enne kui ma sinna pärimusmuusika festivalile sattusin. Aga sel 2008. aasta kuumal juulikuupäeval toimus midagi: õhus oli iseäralik energia, ja sellest hetkest alates on Viljandi olnud mulle absoluutne mõistatus. Tunnistan, et varsti sai sellest minu eksklusiivne fetiš.
Arvatavasti rohkemgi kui hea muusika kontsertide müriaad – ja kusjuures minu teed ristusid seal isegi härra president Ilvesega -, vaimustas mind Viljandis imeilus järv. Jalutasin üksi kaldapealsel, ja minu arusaam Eestist muutus. See maa on palju enamat kui Tallinn. Hoolimata kõigist väikelinna (loomulikest) piirangutest, valdas mind rahu- ja harmooniatunne. Puumajad, metsasalud, vaikus, marjad, linnud, maastik, inimesed...
Jah, inimesed. Ma ei tea, miks, aga ma olen tundnud empaatiat absoluutselt kõigi viljandlastega, kellega ma kohtunud olen. Nagu oleks meie vahel kohe esimesest hetkest vahetu side. Äratundmine. Ütlen ausalt, et minu meelest on nad ehedaim näide eestlaslikkusest.
Võib muidugi arvata, et minu illusioonis pettumise hetk on veel ees, kuigi möödunud on juba päevi ja kuid, aga minu arusaam sealsetest inimestest on siiani jäänud samaks. Olles kohtunud erinevates kontekstides kümmekonna viljandlasega, tundub mulle, et see, kuidas nad tajuvad aega, ruumi ja ka sõprust, sarnaneb minu tunnetusega. Ja ma valetaks, kui ma ütleksin teile, et see mulle ei meeldi: need inimesed tunduvad mulle avatud, soojad, seltsivad, spontaansed, paindlikud...
Helen oli esimene viljandlane, kellega ma tutvusin. Tema rääkis mulle ka ühe kõige uskumatuma loo, mida ma olen eales kuulnud (ma loodan, et ta ei pahanda, et ma selle nüüd ka teile jutustan). Üks tema rootslasest esivanem oli Stockholmis vangis istunud, aga ta põgenes sealt - kaasas paar uiske. Ta uisutanud päevi ja öid, ja nii paar nädalat järjest, kuni lõpuks jõudis Pärnusse, kust ta hiljem asus elama Eesti sisemaale.
Kas pole suurepärane lugu? Olgu või väljamõeldis, aga jutustus ise on igatahes võrratu.
Kuna olen inimene, kes hindab sõnade kõla, võib mu Viljandi-fetišismi osalt seletada ka toponüümiaga: Viljandi nimi on lihtsalt nii viimase peal! Milline täiuslik tasakaal: algab maheda v-ga, kulmineerub j-i juures ja hääbub sujuvalt positiivseks lõpu-i-ks.
Oo, ja kohalik Viljandi jalgpalliklubi! Ei, ma ei ole tegelikult üldse eriline jalkafänn (ja palun ärge minult mängijate nimesid küsige), aga selle meeskonna Rootsi lipu värviline sini-kollane riietus tekitas minus nende vastu igatahes kohe siira sümpaatia. Peaaegu sama eheda nagu selle tiimi futuristlik nimigi.
Tõepoolest, Viljandi Tulevik on üks ilusamaid sõnakombinatsioone, mida ma olen eales kuulnud. Riigis, mille keeles pole korralikku tulevikuvormi, annab see igatahes tuntavalt lootust. Usku. Mul on ikka veel eredalt meeles, kuidas ma aitasin Helenil Viljandi Tuleviku fännklubi blogi teha (olen siiani selle regulaarne jälgija ja see on mu lemmikklubi Eestis).
Nüüd arvatavasti imestate, kui ma ütlen, et ma ei ole Viljandisse hiljem enam tagasi läinud. Aga põhjus on lihtne – ma kardan, et see suveööunenägu reedab mind (mu eesti sõbrad on mind hoiatanud, et bussipeatused on Viljandis jõmme täis ja et Viljandi olevat lausa Eesti jõmluse pealinn – kuigi eks seda nähtust ole ka igal pool mujal maailma väikelinnades). Aga mina ei taha pettuda, nagu selles tuntud rahvalikus laulus legendaarne Viljandi paadimees, kes sõuab iga päev järve teisele kaldale, et näha taas sinisilmset tütarlast, kes talle kunagi kaldalt lehvitas...
Ma saan sellest paadimehest väga hästi aru. Aeg-ajalt, kui ma teel Kalamajja Balti jaamast läbi lähen, tunnen vastupandamatut kiusatust rongile hüpata, õnneks pole ma seda siiani teinud. Vahel on parem asjad salapäraseks jätta. Jõmlus võib kõik ära rikkuda. Loodetavasti õnnestub mul mu naiivne kujutluspilt Viljandist Eesti spirituaalse reservina hoida.
Hea fetiš väärib õigust (ja võimalust) olla igavene.
