Janar Filippov : Veel paar mõtet „allika karistamise eelnõust“

Eelnõusse märgitud võimalus ajakirjanik süüdi mõista ja vangi panna on kõigest prillmao sisin. Kobra mürginäärmed on peidus pinna all. Lepime kokku: jätkem jutt, et ajakirjanikke ähvardab tulevikus allika avaldamisest keeldumise eest vanglakaristus! Kui ajakirjanikku on vaja elimineerida, ja see vajadus praeguste „liidrite“ jaoks juba eksisteerivat – pannakse ta vangi ükskõik mille muu eest. Nagu on kombeks siit mitte kaugel, idas. Just idanaabri võimutavad on omaseks saanud me justiitsministrile, kes väljendub, talitab ja ilmselt ka mõtleb samamoodi nagu need, kelle väärastunud ajudes sigines mõte mõrvata Anna Politkovskaja või mõni teine võimude lollust, ahnust ja kuritarvitusi paljastanud ajakirjanik.

***

Ent uut tüüpi süüteo – allika avaldamisest keeldumise eest – ei panda Eestis järgmise saja aasta jooksul vangi ühtegi ajakirjanikku. See on praktikas võimatu. Esiteks sisendatakse kohtunikele täna, et isegi väga jõhkra kurjategija võib vangi panna ainult äärmisel vajadusel. Ent kustotsast on mõne piinaja, pedofiili või väljapressijaga võrreldes ohtlik üks ebasportlik prillipapa (nagu on ligi pool ajakirjanikest) või habras naine (nagu on ligi pool ajakirjanikest)?

Teiseks tuleb ka kõige rohelisem ajakirjanik isegi advokaadiga konsulteerimata selle peale, et vastata (kui üldse küsitakse, kust ta infot sai): „Andke andeks, lugupeetud ülekuulaja, aga ma tõesti ei mäleta. Infot tuleb kogu aeg juurde, mälu ei pea kõike kinni“. Või „Ah see ümbrik? Selle leidsin ma ju liftist (vaiba alt, prügikasti kõrvalt, Tammsaare pargist vms ).“ Kui seegi ei aita, saab ajakirjanik, näiteks tema üle peetava kohtuistungi viimasel päeval öelda: „Meelde tuli. Selle info tõi mulle väga lugupeetav härra (suvaline sama päeva ajalehe surmakuulutustest valitud nimi).“ Kahjuks või õnneks lubab seadus süüdistataval kohtus valetada. Kogu lugu.

Aga! „Kui üldse küsitakse“, rõhutasin eelmises lõigus. Nimelt, kui „allikakaitse“ seadus jõustub ja tulevastes kriminaaluurimistes ajakirjanikult üldse tema allikat küsitakse, on see küsimus kõigest fassaad. Sest eelnõu avaks nendele, kes tõde kardavad, vihkavad või häbenevad ja tõe paljastanud allikale kätte maksta ihkavad, võimaluse teha allikas kindlaks ka ilma ajakirjanikult küsimata. Või kui allika kindlaks tegemine ei õnnestu, siis lihtsalt ajakirjanikku karistuseks kõvasti pigistada.

Allikale kätte maksmiseks, tööl probleemide tekitamiseks või valesüüdistuse esitamiseks, piisab muidugi kahtlusest. Eelnõu on vajalik aga selleks, et ei peaks piirduma kahtlusega. Et allikat kogu seaduse jõuga karistada, on vaja tõendeid. Saada ajakirjanikult vastus, kes oli ta allikas, on kõige raskem.

***

Palju lihtsam ja tõhusam meetod on kasutada seaduses ettenähtud vahendeid: näiteks pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist, läbiotsimist, sh. arvuti jms märkmete tutvumiseks kaasavõtmist. Viimased riivavad põhiõigusi kõige enam, sest pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist jms salajasi toiminguid ei pane inimene ju tähele. Ajakirjaniku kabinetti, kontorit, kodu läbi otsida ning läptop või lauaarvuti vajadusel kaasa võtta – see pole enam naljaasi ja võib ka kõige julgemalte igasuguse töötegemise isu ära võtta. Eelnõu lubaks iga kord, kui võimud tahavad mõne olulise paljastava loo allika välja selgitada, käivitada uurimine ja muuhulgas teostada läbiotsimine. Selleks on vaja vaid eeluurimiskohtuniku luba. Halva üllatusena palus Riigiprokuratuur eelnõust seegi filter (kohtu luba) eemaldada, ent vähemalt esialgu ministeerium sellega ei nõustunud. Näis, kuidas asi areneb.

Läbiotsimist ja muid ebameeldivusi saaks ära hoida ainult see, kui ajakirjanik kaasa töötaks ja allika avalikustaks. Kui ta seda ei tee (“ei mäleta” jne), tuleb tõendid “hankida teisiti”, kasutades eelnõu kõnepruuki. Ja vaat see – lihtne võimalus ajakirjanikke kriminaalmenetluslike vahenditega ahistada, neid (ja seeläbi nende allikaid) vaikima sundida – ongi selle eelnõuga kaasnev probleem number üks.

***

Ma ei taha öelda: ”Käed eemale ajakirjandusest!” Kaugel sellest. Arvan et ajakirjandus vajab defineerimist ja distsiplineerimist. Eriti krimiajakirjandus, kus – mulle tundub – õigusemõistmise ja politseitöö tausta tundmine ülivajalik, eksimine aga eriti ohtlik. Kus aga väga paljud tublid kolleegid, olgu nende pädevus seotud füüsika, astronoomia, majanduse või aiandusega, pisut liiga usinalt kaasa lüüa püüavad.
Ent eelnõu ei lahenda ühtegi probleemi. See meenutab peavalu ravimist giljotiiniga. Selge see, et ajakirjandus on paljudele vastumeelt. Ministrile ei pruugi meeldida, kui ajakirjanik paljastab, et minister on teinud midagi, mida ausalt ministrilt ei ootaks – avanud Eestit vihkavale inimesele ukse Euroopasse. Erakond vihastab, kui tema nõuniku ülbed eravestlused ajalehes ilmuvad ja rahvas saab teada, kellele ja kuidas selles parteis pistist tuuakse. Ilma igasuguse irooniata – paljud, kellesse asi üldse ei puutu, võivad solvuda, kui žurnalist peab vajalikuks avalikustada viimse kui detaili kahe matsi vestlusest, kus fantaseeritakse vahekorrast tuntud daamiga. Ometi pole sellistel juhtudel süüdlaseks sõnumitooja. Nii nagu pole lekitaja leidmine ja karistamine edasiviiv lahendus. Tegeleda tuleks päris süüdlaste leidmisega.

Riigiasutused peavad alustama enesest ja saavutama keskkonna, kus nende töötajatel pole võimalust ja mis peamine – tahtmist – ajakirjanikele häiret anda. Läbi juurutamisel oleva süsteemi – tõde on pressiteadetes ja ainult! – seda ei saavuta.

Samuti tuleb riigil mõelda, kuidas tegelikult motiveerida inimesi, kes mõnest kuriteost teavad, viima infot just õiguskaitseorganite, mitte ajakirjanikeni. Seni on “motivatsiooni” püütud saavutada trahvihirmu abil – mäletate õnnetut postkontoritöötajat Virumaalt, kes teda röövinud kaabakaid meedias kirjeldas ja selle eest trahvi sai?

Minu praktikas on palju olulisi lugusid saanud alguse just kohtumisest inimesega, kes teatab: “Ma räägin sulle midagi väga tähtsat. Vaata ise, mis sa selle infoga teed. Vii see inf politseisse, kui tahad, aga mina politseinikega ei räägi.” Näiteks lugudeseeria Lõuna-Eestist värvatud ja välismaal vangi kukkunud noortest narkokulleritest jäänuks olemata, kui politsei oleks kullerite vanemaid tõsiselt võtnud ja kullerite värbajaid veidike raputanud. Just ametnike ükskõiksus pani emad-isad-õed ajakirjanikule pihtima.

Miks selline valik tehakse? Võimalusi on mitu.
Niisiis, kes ei usu organite efektiivsusesse; kes kardab, et kadalipp, mis tunnistaja/kannatanu peab uurimise ajal ja kohtus läbima, on tüütu või eluohtlik (sh. usutakse, et ajakirjanik suudab allikat kaitsta, riik aga mitte); kes leiab, et õigusorganid on teda ülekohtuselt kohelnud või ei suhtle politseiga printsiibi pärast (näiteks professionaalsed kurjategijad). Juhiksin eelnõu esitajate tähelepanu sellele, et sedasorti allikad ei hakka mingi eelnõu pärast oma põhimõtteid muutma, vastupidi – see annab neile indu juurde.

Nii või teisiti, kui keegi on otsustanud mõne suure sigaduse avalikustada, ei tohi teda karistada, nagu selle eelnõu autorid soovivad, vaid hoopis tunnustada. Vahet pole, missuguse kanali inimene sigaduse paljastamiseks valib.

P.S.

Jätsin meelega rääkimata eelnõu autorite peamisest eesmärgist – teha võimalikult lihtsaks ajakirjandusväljaannete hagemine ja suurte summade kasseerimine lugude (väidete) eest, mida väljaanne ei suuda kohtuvaidluse käigus veenvalt tõendada (näiteks just seetõttu, et anonüümset allikat ei saa kohtusse tunnistama kutsuda). Leian, et sellise võimaluse tekitamine, samas eelnõu avalikkusele serveerimine „allikakaitse“ sildi all on sedavõrd piinlik valemäng, et ei vääri sõnu.