Janar Filippov: Politseinik ei tohi peksa saada!
Tõde on lihtne: kui Eesti politseis, patrullteenistuses, töötab juhtumisi keegi, kes reegliteta käsivõitluses minusugusele sajakilosele kontoriinimesele alla jääks, teeb see politseinik liiga vähe trenni või on valinud vale elukutse.
Kui aga arvestada, et politseinikul on õigus ja kohustus füüsilise vastuhaku korral ka relvi – väga efektiivset teleskoopnuia, rääkimata tulirelvast - kasutada, ei tohiks allajäämine relvastamata inimesele kõne allagi tulla. See oleks lubamatu, andestamatu ja piinlik.
Politseiniku vastu kätt tõstnud kaabakas peab saama templi mällu igaveseks. Pool, poolteist või viis aastat vangistust – vahet pole. Väljakujunenud kurjategijat vangistus normaalseks inimeseks ei muuda – mida pikemaks ajaks ta ühiskonnast isoleerida, seda ohtlikumana vabadusse naaseb. Seevastu kohene ja jõuline paikapanek, väljendugu see mõneks minutiks nägupidi porri surumises ja käeraudade pisut kindlamas fikseerimises kui hädavajalik, lõpetades välimust rikkuva paranematu vigastuse või mõne organi kaotusega - see mõjub ja jääb meelde nii konkreetsele paskaagile kui tema hingesugulastele. Pealegi, kes teab - ehk laastab mõnisada tundi üldkasulikku tööd ülbe tõpra väärastunud moraali enamgi kui aasta või paar priid lobi ja tasuta trenni eurovanglas.
***
Öörahu rikkumine. Üle kümne märatseja, kõik politsei „vanad tuttavad“, on päev otsa joonud. Lõugavad ja ähvardavad naabreid. See on standardsituatsioon, kus korravalvuritele vastuhakk, vähemalt verbaalne, on mitte ainult arvatav, vaid äärmiselt tõenäoline. Politsei peab arvestama, et sellise olukorra lahendamisel tuleb kasutada kõiki oskusi, sealhulgas jõudu ja (vähemalt külm-)relva. Illusioon, et väikeses Viljandis ei pruugi täna midagi ekstreemset juhtuda, võib mahtuda tavainimese, kuid mitte politseiniku pähe.
Sündmuskohale jõudmise hetkeks peab politseinikel olema täpselt kokku lepitud, kuidas tegutsetakse, kui seaduslikele korraldustele ei alluta ning mismoodi võimalik vastuhakk maha surutakse. Kui sellega hakkama ei saada, vastuhakkajatele füüsiliselt ja psüühiliselt alla jäädakse, peksa saadakse ning vastaste võidukisa saatel põgenetakse, on häbistatud nii iseennast kui oma riiki.
Riik võib oma saamatust kompenseerida hilisema kohtuotsusega – näiteks väänata maksimumkaristuse. Ent see poleks enam õigusemõistmine. See oleks kättemaks ja teesklus, nagu oleks kord majas. Kuni meie tänavatel ei patrulli suured ja rasked, aukartust sisendavad politseinikud, ei sobi teeselda, et kord on majas.
Järeldada Viljandi juhtumist, et juhtunus on süüdi rahapuudus, vilets motivatsioon, hirm sisekontrolli ees või prokuratuuri liigne leebus, on silmakirjalik ja rumal. Kõlbab odava populaarsuse võitmiseks. Politseinike palkasid tuleb muidugi hoida konkurentsivõimelisel tasemel ning korravalvureid peaks ideaalis jätkuma igasse valda, kuid kui piirkonnakonstaablitel puudub soov, julgus või oskused kurjategijaid vajadusel ja seadusliku aluse olemasolul nägupidi porri suruda või traumapunkti kupatada, pole mõttekas ega väärikas süüdlasi kaugelt otsida.
Üks asi veel. Soovimata õigustada prokuratuuri tegemisi või tegematajätmisi antud juhtumi puhul, tuleks selgitada üht olulist tõsiasja:
Viljandi-suguste massikakluste puhul pole pahatihti võimalik hiljem kindlaks teha, kes täpselt mis vägivallategusid toime pani – kes ikkagi purustas vanemkonstaabli ninaluu ja kes täpselt kägistas ülemkonstaablit.
Nii palju infot jagub, et esitada vastavad kahtlustused, kuid piisavalt tõendeid, et see süüdistus kohtus, võistlevas menetluses vett peaks, ei ole. Kõik kannatanud olid ise aktsioonis ega näinud pimedas, mis täpselt toimus. Valvekaamerad puudusid, kahtlusalused loomulikult eitavad kõike... Sestap eksisteerib oht, et võistlevas menetluses, kus advokaatidel on õigus esitada kannatanutele kõikvõimalikke segadusseajavaid küsimusi, võib pätikamp üldse õigeks, igasuguse karistuseta jääda.
Sellises olukorras on prokuröril valik – kas pakkuda pättidele selle eest, et nad tunnistaks end süüdi milleski, mida nad võibolla ei teinudki, pigem kerget kui rasket karistust või võtta risk ja minna täispangale. Viljandi juhtumi puhul olid asjaolud ilmselt sellised, et risk olnuks liiga suur.
Viljandis juhtunut on nimetatud "pronksiööks". Viis ja pool aastat tagasi aset leidnud pronksiöö oli suurim politsei-vastane rünnak Eesti uuemas ajaloos: sajad kaasmaalased (sic!) loopisid politseinikke kivide, pudelite, raudlattide ja muu kätte sattunuga. Mitmed politseinikud said raskeid vigastusi. Teisel pool rindejoont polnud tookord umbjoobes idioodid nagu Viljandis, vaid oma tegevuse hoolega läbi kavandanud "armee, kelle selja taga oli Moskva". Eesti politsei võitis selle mini-sõja, rahvas oli oma hõbelõvide üle pisarateni uhke, massiliselt asuti abipolitseiniku ametisse. Riigijuhid lubasid tookord, et politseinikke rünnanud kurjategijad saavad karmilt karistada. Mis tegelikult juhtus, teavad kõik. Mõni sai tingimisi, kui sedagi. Ent öö külmal terminalipõrandal, käed-jalad kokku seotud, reielihas nuialöögist tundetu ning teadmine, et politsei on tugevam - see jäi igal juhul meelde.
Lõpetuseks. Loodan, et see arvamus ei solvanud ühtegi politseinikku, vaid mõjus inspireerivalt ja julgustavalt. Kui solvas, siis ma vabandan ja arvestan, et politseinike solvamine on karistatav. Politsei lipukiri on siiski „Õiguse Jõud“, mitte „Parem lasen ennast täna peksta, kui et annan homme sisekontrollis selgitusi.“
