Jakob Karu: Vastuhakk gerontokraatiale?
Teenekas kunstnik tahtis korraldada suure meremaalide näituse, mitte ainult oma töödest, vaid žanri ajaloost Eestis laiemalt. Ei sobinud Kunstihoone nõukogule. Katse teha oma töödest näitus Laululava all takerdus ajapuudusesse ja tehnilistesse probleemidesse, asendudes vaid kunstniku “Mereraamatu” esitlusega. Eks ta ole.
Liigub jutt, et Eesti üks suurimaid maalijaid Tiit Pääsuke soovis seoses oma juubeliga teha Kunstihoones näitust; ja seegi idee lükati tagasi, üks väide oli, et polevat sotsiaalne (!). Ma ei tea, kas ütlejad nägid Pääsukese hiljutist uute tööde näitust Viljandi linnagaleriis, vahepeal ehk tagaplaanil olnud kunstniku uut hiilgevormi.
Juubel polegi ehk ettekääne, kuid vanemate kunstnike tõrjumine pisikesse Vabaduse galeriisse on selge diskrimineerimine. Küsimus pole vanuses, küsimus on tasemes. Küsimus on mitmekülgses näitusepildis ja erinevate vaatajagruppidega arvestamises.
Loomulikult on oma koht sotsiaalse kontseptualismi näitusel, mida kuu jooksul vaatab paarsada inimest, aga ka näiteks konservatiivse valikuga väljapanekul, nagu Enn Kunila kogu oma tuhandete vaatajatega oli. Ja kunstiinstitutsioon peab olema pildil ja nähtav, samas mitte tehes hinnalandusi. Ja midagi pole parata, ka piletiraha aitab alafinantseeritavaid asutusi.
Sandra Jõgeva oma pikas loos Delfi arvamuskülgedel (“Ühe, tegelikult mitme põlvkonna traagikast”, 29. juuli 2011) on siiski pisut naiivne, kujutades ette praeguste klassikute õnnelikku elu nõukaajal ja praeguse moodsa kunsti tegijate vaesust. Need on mitu erinevat kunstimaailma oma publikuga. Ja mitte kõik klassikud ei määri end oma positsiooni tsementeerimisega, selliseid on, aga see on naljanumber...
