Jakob Karu: Stendhali sündroom
Asja nimi on Stendhali sündroom. See 19. sajandi prantsuse kirjanik ja muusika- ja kunstikriitik on kirjeldanud oma üleelamisi Firenze kunstiväärtusi nähes peaaegu õõvastavalt: südamekloppimine, hirm pikali kukkuda, paanikahood. 1979. aastal kirjeldas itaalia psühhiaater Graziella Magherini seda seisundit konkreetse diagnoosina, just nimelt esmakordselt Firenzesse tulnutega juhtunu najal.
Hakkasin mõtlema, kas mul on tulnud sellise seisundiga kohtuda. Vist on. Aastaid tagasi Londoni parima kunstimuuseumi Tate Moderni Mark Rothko saalis; hämar tumedate seintega ruum ja spot-lampidega väljavalgustatud suured abstraktsed maalid. Pidin lihtsalt pingile maha istuma ja istusin ja istusin. Süda ei kloppinud, aga kohutavalt imelik oli olla.
Need maalid olid suuremad kui elu ise; nagu oleks näinud mingit peegeldust tegelikkusest, mis läheb väga sügavale, kuigi tegelikult on nad vaid triibulised pinnad.
Aastaid hiljem jälle Londonis, tahtsin seda saali kellelegi näidata. Seda polnud enam, eks kuraatorite üks põhitegevusi on väljapanekute pidev ümbertõstmine. Sündroomi ilmingud jäid ära – ja kas teine kord olekski neid tulnud?
Midagi sarnast meenub ka eesti kunstist, kas või Jaan Toomiku kunagine installatsioon kümnete raudvooditega Kunstihoone ees. Aga võib-olla oli see hoopis vene sõjaväes üleelatust inspireeritud tunne?
*
Kui praegusel kunstil on midagi häda, siis just see, et ta ei suuda Stendhali sündroomi käivitada. Ta ei räägi sinuga, tihti esitab ta vaid autori kinnisideid, intellektuaalseid konstruktsioone või konservatiivsemal juhul lihtsalt dekoratiivsust. Või ongi Stendhali sündroom vaikselt minevikku kaduv asi? Paar korda elus soovitaksin seda küll kõigile siiski üle elada. Võib-olla ei pea selleks isegi mitte Firenzesse sõitma.
