Indrek Ibrus: Kultuuri tootlikkus

Tootlikkust, kahtlemata, on ikka vaja tõsta. Küsimus ent pigem on – kuidas seda teha ning kas kultuurisektoris on tootlikkusel erijooni, mida tõstjatel tuleks arvesse võtta. Alustagem tootlikkuse mõiste enda lahtikoorimisest. Õpikud sedastavad asja lihtsalt – tootlikkus on tootmisprotsessi sisendi ja väljundi mahtude vahe. Mida vähem on sisendit ja mida enam väljundit, seda suurem too tootlikkus ongi. Seega, rõhutagem, kuigi Eestis kipub tootlikkusest rääkides olema rõhk sisendi vähendamisel ehk odavamalt tegemisel, sõltub laiem majandusareng siiski võimekusest väljundit kasvatada ehk toota väärtuslikumaid tooteid. Teisisõnu: edu ei naudi mitte need maad, kus pannakse kokku teistes riikides väljatöötatud mobiiltelefone, vaid need, kus suudetakse välja töötada unikaalset meediasisu, mida nutitelefonide kasutajad ostma nõustuksid.

Sedalaadi väärtuslik meediatoode, näiteks mõni uut laadi interaktiivne mobiilifilm, oleks aga kahtlemata ka kultuuritoode. Küsigem sestap veel kord, mis on tootlikkus kultuuris – milline on hinnaline kultuur? See on asi, mille kallal on meedia- ja kultuuritööstuse uurijad aastakümneid pead murdnud. Siin on keskne küsimus “väärtus” ning see, kuidas see mõiste tõlgendub eri ühiskondlike allsüsteemide vahel – kuidas kunstiväärtus tõlgendub väärtuseks majandussüsteemis või kas kõrgel kunstiväärtusel on alati ka ühiskondlik väärtus.

Probleem tekib siis, kui kunstiväärtus ei kandu üle majanduslikuks väärtuseks – kui loojad ei saa andele ja tööpanusele vastavat tasu. Sellisel puhul – kuna turg lihtsalt tõrgub – tuleb järeldada, et riigivalitsejad on turgu reguleerides või riigihaldust korraldades äpardunud. Teine näide: kui kultuuriväärtusel on ka ühiskondlik väärtus. Näiteks võib mõnel kohalikul teatril olla tähtis roll kogukonna kokkutoojana ja ta omab sellisena kõrget sotsiaalset väärtust. Sellistel puhkudel tuleb taas küsida, kas sotsiaalne väärtus tõlgendub alati majanduslikuks väärtuseks ning kui mitte, siis kas oleks põhjust regulaatoreil sekkuda, et see väärtus tõesti ühiskondliku eelhoolduse alla tuua.

Kui me ent jätkuvalt küsime kultuuriasutuste ja loovisikute tootlikkuse järele, tuleb esmalt järele mõelda, millises toodud allsüsteemidest me tootlikkust mõõdame. Kas majandus- või kultuurisüsteemis? Kui viimases, siis tuleb süsteemi hinnates mõõta ennekõike seda, kas tulemus on kõrge kunstiväärtusega. Kui jah, aga samas ei kandu kõrge kunstiväärtus otse majandusväärtuseks üle, on riiklikel kultuurikorraldajatel – Ansip, Lang ja nende alluvad – põhjust peeglisse vaadata.

Kuid jõudkem peamise juurde – majanduslik “tootlikkus” on siiski erasektorikeskne mõiste. Harva on riiklike kultuuriasutuste eesmärk suurendada käivet ja tõsta kasumimarginaali. Riiklike asutuste ja doteeritud kultuuri eesmärgid on siiski teistsugused. Kultuuri funktsioon ühiskonnas on toota uusi tähendusi. Seega on kultuurisüsteemi tootlikkus kõrge siis, kui meie kultuuri sisemine tähendusruum on kirju ja dünaamiline – kui me oleme iseendi üle- ja ümberdefineerimisega kõvasti ametis. Teisisõnu, tootlikkus on seda kõrgem, mida rikkam on Eesti kultuur.

Ansip ja Lang taovad trummi, et kultuurisüsteemi tuleb kaasata enam erasektori vahendeid. Pole paha plaan. Aga kuidas teha seda nii, et kultuuri sisemine rikkus kasvaks, mitte ei kahaneks? Selle kohta, kuidas näiteks eraõigusliku meedia domineerides meediasüsteemi sisemine rikkus pahatihti kahanema kipub, on rohkelt empiiriliselt tõendatud näiteid.

Samas, nagu paljud tänapäeva loomemajanduse uurijad on välja toonud, tagab kultuuride sisemist rikkust ennekõike erilaadsete kultuuri-institutsioonide võrk, kus lisaks riiklikele asutustele annab tooni väike-ettevõtete paljusus. Lisaks, nagu uuringud on näidanud, on meediasüsteemis ja muus loovtööstuses just väike-ettevõtted need, kust pärineb enamik innovatsiooni.

Seega, kui räägime tootlikkuse tõstmisest, tuleb teha kõik väike-ettevõtete toetamiseks ja turul vaba tegutsemise võimaluste tagamiseks. See tähendab näiteks seda, et kultuuriasutuste toetamine ei lähtu inertsetest eelistustest, vaid taotleja uuendusvõimest. See võiks tähendada ka seda, et rahvusringhääling ja teised levilitsentsiga telekanalid peavad veelgi enam sisu tellima kohalikelt väiketootjatelt. Või ka näiteks seda, et linnad arendavad ja pakuvad loovettevõtetele subsideeritud ja strateegiliselt positsioneeritud tootmis- ja kaubanduspindu.

Seega, kuigi Ansipi ja Langi erakapitali kaasamise plaanid näikse fokuseeruvat ennekõike turundusotstarbega sponsorlusele ning unistustele valgustatud ettevõtjaist või digiajastu metseenidest, tuleks pigem rõhk panna sellele, et leidlikele kultuuri-ettevõtjale reaalset regulatiivset tuge pakkuda.

Tuleb mõista, et Eestis kandejõuga metseenlust niipea ei teki. Selleks pole meil piisavalt “vana raha”. Riigis, kus enamik arendustegevusi tugineb eurotoetustele ning majanduskasv sõltub ennekõike välismaistest laenukraanidest, pole loota, et kapitali akumulatsioon jõuab lähikümnendeil tasemele, kus missioonitundega erasektor oleks valmis “pool tsirkust” süsteemselt kinni taguma. Sestap jääb Eestis ka edaspidi riik suuremat rolli mängima kui ehk mõnel pool mujal.

Kuid, nagu öeldud, metseenlusest unistamise asemel tuleb turu toimivate osade toetamisega vaeva näha ning anda riiklikele institutsioonidele asjakohaseid ülesandeid. “Tootlikkuse tõstmine” seda ei ole, sest Ansip ja Lang mõtestavad seda vaid läbi majandussüsteemi filtri. Teisisõnu on nende käsulaud teha odavamalt ja mitte paremini. Kuid see saab paratamatult viia vaid kultuuri närvutamiseni, mitte taseme tõstmiseni.

Ent nagu tänapäeva innovatsiooniteoreetikud näitavad, on kultuur ja kunstid nn rahvuslike innovatsioonisüsteemide oluline osa – kunstid loovad uusi tähendusi ja interpretatsioone, pakuvad uusi unistusi, osalevad “tehnoloogilise progressi” kohandamises inimkultuuri tegelike vajadustega. Sestap ei tuleks kunste näha mitte kui vääramatut kuluartiklit, mille puhul on ennekõike oluline odavamalt tegemine, vaid kui laiemasse riiklikku tootlikkusse panustajat. Meil ei ole vaja mitte lapiti virutavat odavusmõõdikut, vaid tarka valitsemist – maksuerisusi sotsiaalse väärtusega kultuurile, toetusi talentidele, tugitaristuid innovaatilistele ettevõtetele ja veovõimega valdkondadele.

Indrek Ibrus on Balti Filmi- ja Meediakooli õppejõud.