Hardo Aasmäe : Kas tavakreeklane vajab eurot?
Möödunud sajandi 70. aastate lõpus külastas Tartu Riikliku Ülikooli majandusgeograafia kateedrit professor Maiergoiz, kes minu mäletamist mööda oli tol ajal Moskva Riikliku Ülikooli välisriikide majandusgeograafia kateedri juhataja. Ühesõnaga, üks N. Liidu esimajandusgeograafe. Ta pidas meile väikese loengu, kuhu tulid õppejõud, aspirandid ja ärksamad üliõpilased. Käsitleti Euroopa integratsiooni. Professor tõmbas kaardikepiga ringi ümber Loode-Saksamaa (Ruhri), Beneluxi maade, Inglismaa ja Kirde-Prantsusmaa ning nimetas seda ala Lääne-Euroopa integratsiooni kandvaks tuumikuks. Rääkides Idabloki nn sotsialistlikust integratsioonist, tõmbas ta kaardile samuti ringi, selle keskmesse jäid Valgevene sood. Taiplikule inimesele oli kõik selge. Sotsialistlikul integratsioonil puudus materiaalne alus. Teooria, jutu ja paberiga ei ole võimalik asendada tegelikkust. Paraku kipub see korduma Euroopa Liidus.
Praeguses eurotsooni võlakriisis hakkab silma tõsiasi, et hätta on jäämas Euroopa majanduslikud ääremaad, kus tööstusühiskonnal on suhteliselt lühike ajalugu (muide lühem kui Eestis) - Kreeka, Lõuna-Itaalia (mis on Põhja-Itaaliale majanduslikuks koormaks), Hispaania, Portugal ja Iirimaa.
Euro on üks maailma kahest suurimast reservvaluutast ja osta selle eest oma igapäevast kartulit, kaalikat ja kapsast on jõukohane vaid väga kaasaegsele, tugeva tööstusühiskonna taustaga majandusele. Tänu rangele rahapoliitikale tuleb igal ühiskonnaliikmel paratamatult toetada rahvusvahelise reservraha usaldusväärsust.
Kreeklased on harjunud majandama, riiki pidama ja elama teisiti. „Drahmi ajal" lasti rahakursil vaikselt langeda, see võimaldas poliitiliselt mugavamalt rahastada avalikku sektorit. Kui maksulaekumisest tuli raha puudu, siis seda laenati või lasti käibele lisaraha. Mõõdukas inflatsioon võimaldas katta avaliku sektori kulusid, maksta palku, pensione ning vajadusel neid ka tõsta vastavalt inflatsioonile. Selline süsteem sobib tavainimesele. Samuti poliitikutele, sest annab rahalisi võimalusi sotsiaalseteks leevendusteks. Importkaubad läksid küll tasahilju kallimaks. Autod võisidki kallineda, sest Kreeka neid ise ei pruukinud toota, kuid vananev autopark võimendas siseriiklikult nõudlust autoremondi järele, see omakorda tõstis hädapärast tööhõivet. Riigimasin toimis John Keynesi teooria järgi. Tegemist pole mingi Kreeka eripära või tingimata eelarvelohakusega. Selline on 20. sajandil olnud paljude riikide rahapoliitika. Prantsusmaal tuli käibele tuua uus frank 1960. aastal, kui rahatähtedelt võeti kaks nulli maha. Sama on teinud Itaalia, Brasiilia, Türgi, Hispaania, nõrgematest riikidest rääkimata. Franklin Roosevelti uue kursi ajal 1933. aastal loobuti dollari kulla alusest ja devalveeriti seda 40%.
Samas ei sobinud see süsteem hästi kapitali omanikele. Kapitalist pidi palehigis rügama, et hoida väärtust kaotavat raha võimalikult kiires ringluses või hoidma oma reserve kullas, dollarites või eurodes. Euro tulek Kreekasse andis kapitalismile mõõdukat puhkust, vabastades samas rahvusvaheliste laenuandjate käed. Kui „drahmi ajal" tuli rahvusvahelistel pankadel hoolsalt analüüsida, kuidas valuutariski tingimustes laenuraha tagasi saada, siis nüüd langes see mure ära. Vastutab Euroopa Keskpank. Kreeklastel on vähe uusi autosid, laename selleks raha. Uusi maju on vähe, ... laename. Paraku polnud Kreeka ühiskond selleks valmis. Kui meil tunnevad kõik kõiki, siis Kreekas on võimul Papandreud, Mitsotakised ja Karamanlised. Süsteemi ei muudetud ja avaliku sektori puudujääki rahastati riikliku raamatupidamispettusega. Sellele lisandusid kõikvõimalikud muud võtted Brüsselist lisaraha saamiseks. Seda papist oliivipuude püstiajamiseni välja, et satelliitidelt kontrollitavad oliivipuude libasalud tagaksid ELi põllumajandustoetusi.
Praegu süüdistatakse kreeklasi kõikjal ja kõiges. Paljuski õigusega. Siiski tuleb ELil enesel samuti peeglisse vaadata. Kui Kreeka võeti 1981. aastal ainsana Euroopa Liitu, oli tegu Euroopa „vaese sugulasega", kelle jõukamad kaimud lubasid heldete toetustega jalule aidata. Ehitati üles turismimajandus, kus langeva drahmi tingimustes oli „jõukal" Euroopal odav puhata. Suured ELi toetussummad jäidki Kreeka majanduse pärisosaks. Kirutakse, et kreeklased ei maksa ausalt makse. Öeldakse, et see tava on jäänud Osmani impeeriumi ajast, kui maksta tuli türklastele. Miks maksta türklastele ausalt makse?
Päris nii see ei ole. Paljudes arenevates riikides on nn microbusiness maksuvaba. Kui inimene leiab enesele hädapärase tegevuse äraelamiseks, siis maksudega teda ei tüüdata. ELi reeglid sellist asja ei luba. Tava on aga tugev ning maksude maksmise süsteem ähmastus.
Asja parandamiseks võeti Kreekas 2001. aastal kasutusele euro. Kahjuks oli otsustuses liiga suur osa rahandusasjatundjatel, kes võivad olla võõrandunud majanduse igavikulistest paratamatustest. Tuleb aru saada, et USA püsib paljuski Ida- ja Lääneranniku tööstus- ning arengupotentsiaalil. Venemaa, vastupidiselt, ei jää püsima, sest Läänes on tööstus, kuid Idas ei ole. Kui tööstus seal lõpuks tekib, siis pole see enam Venemaa, vaid Hiina. Läänemere ruumis on Soome, Norra, Eesti, Läti ja paljuski ka Taani ning Leedu jaoks majanduslikuks tuumikalaks Rootsi, mis kokku teeb nn Baltoskandia.
Seega on tavakreeklase jaoks euro rahakate huvi ja nad ei taha nende eest pingutada. Tavakreeklast huvitaks euro vaid sedavõrd, kuivõrd see aitaks osa võlgu korstnasse kirjutada. Kui see ei õnnestu, pole tavakreeklane sellest huvitatud. Tema jaoks on oluline pigem jätkata elulaadi, mis koosneb igapäevastest väikestest rõõmudest: suhelda sugulaste ja naabritega, istuda lemmiksöögikohas, kus omanik ja kelnerid on tuttavad. Päev tuleb lõpetada hästi, homme alustame uuesti. Stabiilne raha olgu jõukate mure.
Mida teha? Kreeka ühiskond pole euroks päris valmis. Samas ei tea Prantsuse ja Saksa pangad, kuidas võlgu tagasi saada ning survestavad seepärast oma valitsusi ja Euroopa Liitu. Kreeka võib kaasa kiskuda teised maad, minnes tagasi drahmile ja lastes riigi pankrotti. Sedagi on juhtunud. Saksamaa oli pärast I maailmasõda pankrotis. Sellest ei taha suurotsustajad praegu mõeldagi.
Kõik see kokku näitab seda, et tavakreeklastel on oma tõde, milles peitub oma loogika ja mida tuleb paratamatult arvestada. Seda ilmekamalt väljendub Kreeka majandus- ja poliitilise eliidi ärihuvi, millest lähtudes võeti euro kasutusele. Pettunud on eelkõige tavakreeklased. Euroopa rahandusringkonnad võtsid aga liigseid riske. Aga meil on Kreekas kallis puhata...
