Eugen Veges: Olukorrast meditsiinis - teenuse osutaja oleks justkui bossi rollis

Numbrilised näitajad pole alati võrreldavad. Öeldu kehtib ka nende kohta, millele tuginedes tervishoiule hinnanguid antakse. Väited Eesti tervishoiu alarahastamise ja arstide madalate töötasude kohta pole vettpidavad. 13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutulust. Vaatamata kulude kasvule pole positiivseid tendentse märgata.

Tervishoiutöötajate töötingimuste ja töötasude üle pole põhjust nuriseda. Paljudel ühiskonnas puudub sissetulek, suurel osal ei taga see toimetulekut. 2009. aasta märtsis toimunud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498 krooni. Kui ka sellist palka peetakse madalaks, tuleks kaaluda ameti vahetamist.

Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine (amet on prestiižne), kõrge töötasu, eneseteostuse võimalus on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.

Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades on kulutused raviteenustele põhjendamatult kõrged.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes huvigrupilisest kuuluvusest. Huvigruppe on tervishoius kolm: teenuse saaja - patsient; teenuse osutaja - töövõtjast teenindaja; riik - maksude kogujast rahastaja.

Patsiendi roll kolmikus paistab kõige tagasihoidlikum olevat, see piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja oleks justkui bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonid lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumises, ümberjagamises), isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaoshoidmisega. Huvide erinevustest tulenevalt osapoolte koostöö ei suju - ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.

Eesti elanike panus raviteenuste rahastamisse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis, kus olen mõnda aega elanud, kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3-8% palgast (pensionäridele ja kindlustamata erakorralise abi vajajatele on teenus tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13%. Raviteenuste kvaliteet aga pole võrreldav - personal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.

Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida tehakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.

Meenub soliidse härrasmehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000 krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manalateele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.

Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab ta eravisiite. 500 krooni tagab parema teenuse.

Toodud näited on omased postsotsialistlikele ühiskondadele, kuhu Eesti kuulub. Ukrainas pidavat haiglaravil teenuse saamiseks juurdemaksmine lausa normiks olema. Toodud näited kinnitavad, et raviteenuste kulud Eestis ületavad statistilist tulemit, mistõttu pole neid põhjust heaoluühiskondadega võrrelda.

Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel, kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Jääb mulje, et raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Kesist teenust põhjendatakse rahapuudusega, tegemistes vigu ei tunnistata. Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärk peaks olema tervelt elatud aastad, paistab aga olevat arstkonna kapriiside rahuldamine.

Ravisüsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) kahandab tulemuslikkust. Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetust muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile.

Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavate kulutuste vähendamine oleks innovatsioon meditsiinis.