Erki Varma : Oleme infosõja ja mõjutuskatsete eesliinil
"Ülim ei ole võidelda ja võita kõik lahingud. Ülim on murda vaenlase vastupanu ilma lahinguta," on öelnud Sun Zi. Just seda Vana-Hiina väejuhti ja sõjandusteoreetikut tsiteeris tänavu veebruaris Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadil peetud kõnes kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots infosõjast ja psühholoogilisest kaitsest rääkides.
Sõnapaar "psühholoogiline kaitse" koos laigulistes mundrites meestega võivad võhikule seostuda kaadritega filmist "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" (on olemas ka samanimeline raamat), kuid reaalsuses on asi naljast kaugel. Psühholoogiline kaitse on uue mõistena esmakordselt sisse kirjutatud ka tänavu mais riigikogu heakskiidu saanud Eesti julgeolekupoliitika alustesse. See on dokument, mille alusel tehakse järgneva kuue aasta jooksul kõik olulisemad julgeolekupoliitilised otsused. Psühholoogiline kaitse ei ole kitsede jõllitamine, see on tõsine asi.
Laaneots võrdles oma aastapäevakõnes mõjutusoperatsioone, infosõda ja strateegilist kommunikatsiooni koguni uue väeliigi tekkega. Võiks ju küsida, et mis on tavainimesel pistmist väeliikide tekkimise või kadumisega, see on rohkem suurtel kaardilaudadel tinasõdureid liigutavate lampassidega kindralite rida. Tuleb välja, et on.
Infosõda on sõda, mida ei sõdita kaugetel lahinguväljadel ja lõpututes kaevikutes, vaid siinsamas, meie endi peades. Infosõjas on äärmiselt raske, et mitte öelda võimatu, jääda erapooletuks - tahes või tahtmata oleme me kõik sõja ühel või teisel pool rindejoont.
Ja, kui uskuda näiteks Ukraina kommunikatsioonieksperti Georgi Potšeptsovi (kelle sulest on ka eesti keeles mitu raamatut ilmunud), siis käib juba praegu aktiivne infosõda postsovetlikus ruumis ning ka Eesti elanike mõttemaailm ja väärtushinnangud on moodsate infokindralite lahingutandriks. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärk on rahva identiteedi murendamine ja selle asendamine.
Teadmine, et erinevad osapooled on koostanud manipuleerivad kavad igaühe isiklike hinnangute kallutamiseks ja seda pehme jõuga järjekindlalt ellu viivad, on õõva tekitav. Samas on see teadmine ka esimeseks sammuks oma isikliku psühholoogilise kaitsevõime arendamise teel ning annab ehk uue võtme nii pronkssõduri kui vabadussamba ümber toimuva mõistmiseks.
Kas Eesti on pisike tige natsiriik või nutikalt raskusi ületav väike aga tubli riik; sumbunud Euroopa ääremaa, kust on parem lahkuda, või innovatsiooni eesrinnas olev kiiresti arenev maa. Need on vaid mõned teadlikult kultiveeritud valikutest, mis asetavad meid kas ühele või teisele poole nähtamatut rindejoont.
Eesti elanikud on külmade sõdade kogenud etturid. Ise seda teadvustamata olime me suures katseklaasis USA ja NSVL-i vahelise esimese külma sõja ajal, kui olime mõjutatud samaaegselt nii massiivsest nõukogude propagandast kui ka Soome televisiooni kaudu sisse imbunud lääne mõjust. Nüüd on endistest etturitest saanud ise mängurid, kes oma kogemusi uue külma sõja raames konsultantidena ka teistesse sõbralikesse postsovetlikesse riikidesse ekspordivad.
Psühholoogiline kaitse on Eesti julgeolekupoliitika aluste kohaselt "ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamine, hoidmine ja kaitsmine." Ideaalis hõlmab see ühislaulmistest ja patriootlike telesarjade tootmisest enamat. Inimestel on vaja usku oma riiki. Usku, et see riik kestab, ja usku, et see riik hoolib. Usku, et just siin on hea elada.
Eesti on rahvusriik ja sellisena peaks olema suunatud eelkõige sellele, et eestlastel oleks siin hea elada. Infosõja seisukohalt on aga ka kohalik arvukas venekeelne elanikkond äärmiselt oluline võitlustander ning sellel tandril sõja kaotamine võib kaasa tuua kogu riigi kaotamise.
Suured riigid kulutavad infooperatsioonidele teadlikult miljardeid dollareid ning on loonud ka erinevaid psühholoogilistele operatsioonidele ja strateegilisele kommunikatsioonile spetsialiseerunud väeosasid. Afganistani sõjaga seoses räägitakse üha rohkem "südamete ja meelte võitmisest" ning lisaks kineetilistele operatsioonidele on üha suurem rõhk krüptilistel OPSEC-, PSYOPS-, KLE-, PPP- ja CIMIC-tegevustel.
Eestis toimuv infosõda on loomulikult teistsugune, kuid see on sama reaalne ja selles nähtava rindejooneta sõjas oleme me kõik tahes-tahtmata sõdurid.
