Mis on „eliitkool"? Tänasel päeval ütleb meile ÕS, et „eliit" on paremik, valitud osa. Kuid teada-tuntud on ka tõdemus, et tihti toimub juba iseenesest inetu tegevus - inimeste lahterdamine eliidiks ja massiks siiski varanduslikul alusel. Materiaalne jõukus ei sõltu aga paraku alati haridusest. Seega on küsitav, kui eetiline on liita üht haridusele mõeldes esimesena meenuvat sõna „kool" sõnaga „eliit", millel on lisaks tema tegelikule tähendusele ka tugev halvustav alatoon. Seda siiski tehes saame me tulemuseks küll heakõlalise, kuid segadusttekitava termini.


Tõsi ta on, et poleemikattekitanud koolide sisseastumiskatsete alusel tehakse valik õpilastest, keda kool eelistab - tõepoolest võime me ÕS-ile tuginedes öelda, et tegemist on elitaarsete õpilastega. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. Kuid mõtleme nüüd ka õpilase peale. Kas ei ole mitte ülekohtune teda ühise nimetusega eliitkooliõpilane pidada „jõuka issi võsukeseks", kes niikuinii on rumalavõitu ja ainult tänu rahasüstile kooli sisse saanud? Me ei saa küll kindlalt väita, et selliseid õpilasi neis koolides ei leidu, kuid iseasi on see, kuidas nad õppeprogrammi koormusele vastu peavad - kogu kooli õpetajaskond (mis on suuremates koolides ju märkimisväärselt arvukas) ei saa olla korrumpeerunud ning seetõttu rahuldavate hinnete kätteteenimiseks vaid rahast ei piisa. Isegi kui piisaks, siis ei ole reaalne, et mõni lapsevanem tõesti kogu koolitee vältel pidevalt õpetajate või direktori lauale ümbrikke viiks!

Samuti ei saa me ka välistada väikeste altkäemaksude esinemist n-ö tavakoolides ja päris väikestes maakoolides. On ju onupojapoliitika oma olemuselt siiski iseloomulikum just väiksemale piirkonnale, kus kõik tunnevad kõiki. Kas võime olla absoluutselt kindlad, et neis koolides ei võiks juhtuda seda, et hea direktorionu oma naabripoisile „paneb füüsikas kolme ära", et viimane ikka lõputunnistuse kätte saaks, isa tal ju nii tore mees, aitab alati, kui vaja? Miks peetakse siis just „eliitkoole" korruptsiooni kasvulavaks, kui sellises suures koolis on õpilane üks sadadest või isegi tuhandest, ning ütleme ausalt, üks rikka issi laps ees või taga ei muuda seal suurt midagi? Ärgem korrakem pidevalt seda kibestunud juttu - maakoolid on head oma individuaalse lähenemisega õpilastele ning ausa hindamisega, kuid suured uhked kesklinnakoolid on halvad, sest seal õpetaja ei jõua kõigi õpilastega tegeleda ning õpilase hinded on võrdelises seoses vanemate rahakoti paksusega. Milleks see? Kõik ei ole nii mustvalge.

Korruptsiooni vohamine kooliseinte vahel sõltub ju siiski konkreetsest töötajaskonnast, mitte kooli tasemest ega asukohast. Teatavasti on valel lühikesed jalad - „eliitkoolile" ei ole kasulik anda põhjust pakutava hariduse kvaliteedis kahtlemiseks ning riskida aastatega väljateenitud mainega võttes vastu katseteväliselt või need kehvasti sooritanud kuulsa poliitiku lapse. Eliitkoolis õppivad õpilased ei ole ju mitte varanduslikus mõttes eliidid, vaid omavad soovi rohkem õppida ning on selleks võimelised. Sõna „eliitkool" tekitab lihtsalt asjatuid eelarvamusi ning alateadlikult põhjendamatu riigi poolt pakutava tasuta hariduse võrdlemise rahaga.

Kadri Vakmann on Tallinna Reaalkooli 12.klassi õpilane