Eesti sõjaväele kulutatud miljardite kasutusest

Peamisi argumente oli kaks: armee on iga tõsiseltvõetava riigi sümbol ning meie kaitsetahet võidelda võimaliku vene agressiooni vastu kinnitavad tugevad relvajõud. Seda nii NATO kui ka Venemaa silmis.   

    Paadunud tsivilistina esitasin ka omapoolsed vastuväited, viimaste juurde olen muide jäänud seniajani. Kõigepealt võeti Balti riigid sellesse ühendusse vastu tulenevalt geopoliitilistest huvidest (platsdarm meie idanaabri kõrval). Sarnaselt kuulub organisatsiooni näiteks Island, kellel aga pole targu mingit sõjaväge. Tema panus seisneb just nimelt konkreetses geograafilises asukohas. Ongi kõik. Eesti ei asu muidugi Atlandi ookeani põhjaosas, vaid hoopis teadagi kus. Kuid sarnaselt Islandile võiks ta samuti piirduda oma territooriumi pakkumisega (muidugi juhul, kui meil on üleüldse  vaja osaleda antud alliansis). Nüüd jõuamegi kõige tähtsama punkti juurde: kas Põhja-Atlandi blokk reaalselt (sic! mitte deklaratsioonide) nõustub sõdima ühe väikese liitlase eest. Olen veendunud, et mitte kunagi. Mastaapse vastulöögi põhjused peavad olema siiski oluliselt tõsisemad, idealistlikku laadi põhjendused võivad kõne alla tulla vaid täiendava argumentatsioonina. Seega ei ole absoluutselt tähtis EV kaitsekulutuste suurus või isegi nende olemasolu. Lääne juhtriikide liidrid otsustavad siiski teiste kriteeriumide alusel. Vastupidi - üle oma võimaluste tegutsemise püüd võib kujuneda kogu siinsele väikesele ühiskonnale liigraskeks sotsiaal-majanduslikuks koormaks.    

   Kuidas võinuks välja näha võimalik alternatiiv praegusele  olukorrale? Esmasel praktilisel tasandil professionaalse, kõrgeimal tehnilisel tasandil toimiva hästitasustatud piirivalve ning politsei väljaarendamises, samuti efektiivsete välisesinduste ja eriteenistuste koostoimes. Kuid veelgi olulisem on euroopalike, etnokraatia üleste õigusriigi põhimõtete järjekindel juurutamine, milledest on viimastel aastatel paraku kaugenetud. Ei tohi unustada Eesti traditsiooniliselt tugevaid külgi: väljaarendatud  rahvaharidust ning tervishoidu, mis muide on viimasel ajal  alafinantseeritud. Samuti ärgem alahinnakem demograafiliste probleemide leevendamise ikka jätkuvat akuutsust. Just sinna võiks suunata maksumaksja taskust võetud kasutud militaarmiljardid. Vaat see tugevdanuks reaalselt Eesti riiklust, kuna panustataks ressursse kõige elutähtsamatesse valdkondadesse, seda vaadatuna eelkõige ühe väikeriigi kestmise huvidest. Lisaks võinuks kardinaalselt teisti kasutada riigi geograafilist asendit idatransiidist tulenevate tulude suurendamise nimel. Praeguse ülemaailmse majanduskriisi tingimustes olnuks säärasest majanduspoliitikast üsna palju kasu... Aga noh, lohutagem end   vähemalt sellega, et  ehk  soomlased tänavad meid omal moel  siinsete politikaanide patoloogiliste otsuste eest.

   Iseenesest mõista annan endale täielikult aru minu ettepaneku lootusetusest käesolevas olukorras. Praegustele võimuritele on sise-ja välispoliitiliste pingete üleskruvimine lausa eksistentsiaalne küsimus. Ometigi peab lootma millelegi paremale, sest teatavasti sureb lootus viimasena.