Ebadiplomaatiliselt: soomeugrilaste etapivõit

Ei olnud muidugi juhuslik, et tippkohtumine maandus futuristlikusse linnakesse Irtõši ja Obi ühinemiskohas keset Handi-Mansimaa naftavälju. Sel oli märgiline tähendus, sest esiteks, ümberkaudsed naftaväljad oleksid lätteks Euroopasse suunduvatele Nord Streami voogudele, ja teiseks - soomeugri rahvaste küsimus on tasahilju muutunud osaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Jah, tõsi, erinevalt Nord Streamist ei jõua naftaväljade põlisasukate teema ajalehtede esikülgedele, aga soomeugri küsimus pole ka enam pelgalt etnoloogide ja lingvistide teema. Kui mõnel romantikul veel oligi kahtlusi, siis kongressile külaliseks kutsutud riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi süüdistuskõneks moondunud tervitussõnavõtt arvatavasti hajutas need jäädavalt. Mis miilitsatesse puutub, siis turvakontrollid, liikluspiirangud ja muu seesugune on riigipeade kokkusaamisel rutiinne, ja mitte ainult Venemaal.

Oluline on õhkkond. Ja selle muutumine või vajadusel ka muutmine. Avapäeval kuulsin lakkamatult üleskutseid, et ärme too siia saali poliitikat, et kongress on meie rahvaste ühine pidu, et kongress ongi hoopis rõõmufestival. Ja tõesti - meediasektsiooni niigi nappi tööaega kulutati näiteks oma head elu ülistavate lugulaulude deklameerimiseks. No lõpuni nii lihtsalt ikka ka ei läinud.

Aga võtame korraks algusesse tagasi - mis asjandus see kongress õieti on? Kongressi kutsub kokku soomeugri rahvaste konsultatiivkomitee, mille liikmesriigid on Soome, Eesti, Ungari ja Venemaa Föderatsioon. Kord nelja aasta tagant toimuv kongress käibki külakorda nende riikide vahel. Delegatsioonide (loe: rahvaste) arv varieerub 20-23 piires. Kongressi lõppotsus on järgmise nelja aasta tööpaberiks komiteele. Kuusteist aastat tagasi otsustati, et komitee peakorter asub Helsingis, aga komitee esimees valitakse Venemaa soomeugri rahvaste hulgast. Soome, Eesti ja Ungari maksavad liikmemaksu, Venemaa seni mitte. Selles kirjelduses on peidus kongressi üks sõlmitustest, mis hakkas hargnema president Medvedjevi kõnest.

Ent tähelepanelikule osalejale muutus õhkkond huvitavalt pinevaks juba Hantõ-Mansiiski lennuväljal. Vastuvõtjad ei viibutanud seal silte rahvaste nimetustega, vaid riikide või haldusüksuste nimetustega. See esmapilgul tühisena näiv seik kandis tugevat sõnumit Venemaa rahvuspoliitikast. Soomeugri kongressidel on osalenud alati rahvaste delegatsioonid, mis on kokku pandud etnilisel, mitte halduslikul alusel. Nüüd aga oodati lennuväljal liivlaste asemel delegatsiooni Läti Vabariigist. Etnilisuse hajutamine jätkus ka sellisel viisil, et üheski kongressi toimumispaigas ei olnud ühtki riigi- ega rahvuslippu ja püüdlus asetada istungisaali lavaservale soomeugri rahvaste laualipukesed tõrjuti viisaka endastmõistetavusega tagasi. Nendest märkidest kumab üsna selgelt läbi Venemaa soov liikuda venemaalaste kui poliitilise rahvuse kindlustamise suunas ja vähendada etniliste territoriaalautonoomiate tähtsust.

Eespool mainitud sõlmitus Dmitri Medvedjevi kõnes kõlas umbes niimoodi: "Kui kongress peaks otsustama tuua konsultatiivkomitee peakorter Venemaale, siis me toetame seda." See pani saali kihama. Varsti pärast seda hakkas tulema teateid, et üks või teine delegatsioon on oma üldkoosolekul asunud ületoomise ettepanekut toetama. See oleks tähendanud rahvusvahelise soomeugri liikumise vaibumist Venemaa siseasjaks. Muidugi - need, kes tundsid paremini kongressi mängureegleid, teadsid, et ilma reeglite otsese rikkumiseta pole võimalik Hantõ-Mansiiski kongressil seda eesmärki saavutada. Nii ka läks ja Medvedjev oli sattunud täbarasse olukorda. Kuigi küsimuse otsest hääletust ei toimunud, võib ligikaudu hinnata, et kaks kolmandikku delegatsioonidest oli peakorteri ületoomise vastu.

Aga see mõranemine toimus juba pärast vahejuhtumisi Ilvesega. Ilves oli justkui deus ex machina.

President Ilvese ingliskeelne esinemine esimese kongressipäeva õhtul oli muidugi tööõnnetus, mida oleks saanud ära hoida ühe telefonikõnega õigele inimesele. Parastamist oli palju. Ent tema väljamarss ja Ivi Eenmaa mõned venekeelsed laused järgmisel hommikul muutsid kongressi õhustiku lõplikult. Mingi ebamäärane pinge kadus, Venemaa soomeugrilaste heitunud ilmed hakkasid äkki särama ja tšinovnikute valvsad silmad läksid veelgi enam kissi. Lüüasaamine peakorteri asjas pani tšinovnikuid paluma järeleandmisi kongressi lõppotsuse sõnastamisel ja vahetuskaubaks läks Venemaa soomeugrilaste ammune soov taastada Jeltsini-aegne rahvussuhete ministeerium, et neil oleks kellegagi föderaalvõimu tasandil suhelda. Siiski jäi lõppotsusesse sisse olulisi seisukohti näiteks keeleõiguste ja meedia vallas - emakeelse oskussõnavara, õppe- ja arvutikeele küsimused ja omakeelsete raadio- ja telesaadete avaliku internetipanga loomine.

Keda siis kongress õieti rohkem arvestas - kas Medvedjevit või Ilvest? Kongressi lõpupeol, mis meenutas rohkem küll komsomoli suvepäevi, tuli mu juurde üks mari delegatsiooni liige, et ütelda: "Tänu teile me koos püsimegi." See on väga tõsine lause.