Budist on jõulude patrioot
Kui säärane tegelane ka kuskil leiduma peaks, on tegu tõenäoliselt õnnetu hingega, kellel on suhtlemis- ja sulandumisprobleeme sõltumata jõulude olemasolust. Või siis pole ta budismi juhtmõtte, „armastava helduse ja kaastunde", genereerimisega iseeneses veel kuigi kaugele jõudnud.
Just nimetet armastus ja kaastunne on motiivid, mis budisti jõulude fänniks teevad, sest olid need ju ka Jeesuslapse peamiseks sõnumiks inimkonnale.
Budismis kutsutakse olendit, kes juhindub ülimast kaastundest ja täiuseni arenenud mõistmisest, bodhisattvaks. Kusjuures viimane ei juhindu soovist ise vabaneda pidevast sündide, surmade ja kannatuste jadast, vaid on eesmärgiks võtnud ennekõike teiste kannatuste läbilõikamise. Teiste pattude oma õlgadele võtnud ning selle nimel oma elu ohverdanud Jeesus oli ju seega tõeline bodhisattva. Jeesuse tasemele jõudmine, kui mitte enamat, on tõttöelda iga budisti unistus. Miks mitte tähistada sellise inspireeriva ajaloolise isiku sünnipäeva!
Kui juba tähistamiseks läks, siis tekib küsimus, kuidas?
Siin hakkab budisti valikutes tooni andma teine tema maailmavaate alustalaks olev reegel: põhjuse ja tagajärje seadus. Teisisõnu võib öelda, et budisti juhib jäägitult tõdemus, et omad vitsad peksavad. Kui sul hetkel on elus midagi halvasti, siis see on tagajärg, millele kunagi oled oma tegudega põhjuse andnud. Sinu praegune reaktsioon antud situatsioonile loob aga uue põhjuse edaspidisteks tagajärgedeks. Keerukaks muudab aga olukorra see, et need põhjuste niidid ulatuvad budistlikus käsitluses kaugemale meie praegusest elust. Kogu eelnenud mõttelõng on loodud selgitama miks üks tõsimeelne budist keeldub jõululauas süldist, vorstist ja seapraest. Jämedakoelise ja egoistliku tuletisena võiks öelda, et seesinane kartuli ja kõrvitsatükikestega läbi ajav budist ei tahaks ise järgmises elus olla nautleja või kogunisti õgardi liual. Bodhisattva vannetest lähtuvalt domineerib tema otsustes aga nii tugev kaastunne olendite vastu, kes piinarikastes kasvandustes sündinuna ja jõletu tapmise läbi oma elu andnuna nüüd säravvalgel taldrikul lebavad, et ta ei saa enam lihatükki suhu panna. Tükki kellegi kehast hetkeliseks naudinguks või tonne elutuid ihusid selleks, et loetud aastate jooksul omaenese mõnekümnekilost ihukest elus hoida.
Põhjuse ja tagajärje analüüs Kristuse sünnipäevapeo stilistikas viib veel teisegi vastuoluni. Jõuluvana teema, mõistagi. Lõputu asjade kinkimise taga võiks ju eeldada isetut soovi teisele heameelt valmistada. Tegelikult on see aga meie kavala egomeele poolt punutud võrk tõmbamaks meid üha tugevamini ihade maailma. Enamik meie tsivilisatsioonist on ammu ületanud piiri, kus uus saadav ese otsustaks isiku eluspüsimise. Jõuluvana käsi ei külva meile absoluutset ja püsivat õnnetunnet ja meelerahu, vaid vastupidi, tõmbab meid karmi haardega veel sügavamasse ihade ja naudingute maailma. Viimases on kasvõi hetkelise rahulolu saamiseks vaja üha suuremaid doose...
(Siinkohal kiire pöördumine Jõuluvanale: „Me ei pea Sind Lutsiferiks, vaid püüame otsida uusi lahendusi Su helge sõnumi läkitamiseks. Ära palun pahanda!")
Päkapikuteema jätkuks meenutagem veel ökoloogilist jalajälge, mida ihasid rahuldavate kingidroogide tootmise, transportimise, turustamise, tarbimise ja utiliseerimisega maailmale jäetakse. Teisisõnu põhjust, mis tagajärjena muudab maailma, kuhu me budisti uskumuse kohaselt tagasi võime sündida. Kliimakatastroofis vaevleval Maa-invaliidil elutsedes tuleb siis taas tõdeda, et „omad vitsad peksavad".
Seega, jõulude tänapäevase välise vormiga ei tahaks budistina kaasa minna. Sellesamase püha sisu reinkarneerimise nimel võiks aga lausa lippude ja loosungitega tänavale minna. Ikka ideega, et end kristliku kultuuri esindajateks pidav rahvas isetu armastuse ning kõige paremas mõttes emaliku kaastundevõime üles leiaks.
Häid jõule kõigile nii taldriku ees, kui sees!
