Nimelt on tänaseks sama hästi kui ­otsustatud, et oktoobrisse planeeritud Kongressi ehk sisuliselt parlamendivalimised toimuvad ­Argentinas tänavu hoopis juunis. Selle asemel, et raisata aega valimiskemplustele, peaksime otsima võimalusi, kuidas kriisist välja tulla, on Cristina ametlik põhjendus, miks valimisi peaks ettepoole tooma.

"Oleks enesetapjalik kaasata kõiki poliitilistesse liivakastimängudesse ajal, mil maailm on lagunemas tükkideks," on Cristinat tsiteerinud kohalik ajakirjandus, "maailma majandus on hetkel täielik katastroof."


Ajakirjandus temaga päris ühte meelt pole, vaid arvab, et valimised tahetakse 28. juunile määrata, kindlustamaks Botoxi kuninganna (nagu on Cristinat kutsunud kohalik meedia) positsioon presidendina.

Cristina populaarsus rahva seas on hetkel äärmiselt väike, ulatudes vaid napi 30 ­protsendini, ning kui peronistid (Cristina partei) Kongressi valimised kaotavad, peab Cristina suure tõenäo­su­sega võimult taanduma, sest vähemusvalitsu­sega ei ole Argentinas lihtsalt ­võimalik asju ajada.

"See pole minu valitsus, aga ma usun, et argentiinlased väärivad oma valitsust," kommenteerib olukorda graafiline disainer Diego - kes otse loomulikult ei hääletanud 2007. aasta oktoobris toimunud presidendivalimistel Cristina poolt -, distantseerides end üleüldisest poliitilisest melust põhjendusega, et tema pole praegusele valitsusele oma häält andnud.

Üldse olen ma kõigi argentiinlaste seast kohanud vaid ühte inimest, kes hääletas Cristina poolt - üks viiekümne tuuris naisterahvas ühes peenes hotellis Cafayates tunnistas mulle, et Cristina on naiste õiguste eest võitleja ja üleüldse tugeva selgrooga naisterahvas. Suurem osa minu ülejäänud Argentina sõpradest on selle naise lihtsalt välja naernud.

Arvatakse, et Cristina on suuresti oma abikaasa Nestori, Argentina eelmise presidendi hüpiknukk, ning teda huvitab rohkem kallites kauplustes ostlemine, reisimine ja plastiline kirurgia kui riigijuhtimine. Ilmekaks näiteks võib olla suust suhu liikuv jutt, kuidas alles hiljaaegu olevat Nestor Cristina Hispaaniasse ostlusreisile saatnud ja ise samal ajal valitsuskabineti kokku kutsunud ning osalenud istungil kui täieõiguslik president.

Kui siia juurde lisada kuulujutud, kuidas Cristina pidavat päevas vähemalt kolm korda riideid vahetama, olema narkosõltlane ja bipolaarse närvihäirega, pole raske mõista, et arukamad argentiinlased oma presidendist eriti kõrgelt lugu ei pea.

Muide, ma olen näinud ka blogosfääris liikumas kahte fotot, kus väidetavalt olla peal Cristina koos meigiga ja ilma ning pildiallkirja võiks umbkaudu tõlkida nõnda: "Enam kunstlikult ülesvuntsitud kui Argentina majandus on selle riigi president."

"See riik on teel hukatusse," kuulutab Diego, "ja pole vahet, kas valimised toimuvad juunis või oktoobris."
Üheks põhjuseks, miks Cristina toetus pidevalt väheneb, on otse loomulikult sõda põllumeestega. Möödunud aastal otsustas Cristina ootamatult tõsta ekspordimakse olulisematele põllumajandussaadustele, jättes põllumehed nõnda ilma suurest osast nende harjumuspärasest sissetulekust. Lisaks on põllumeeste sissetulek tänavu eriliselt nadi, kuna Argentinas on olnud äärmiselt põuane suvi (sel ajal, kui Eestis sajab lund ja näitab miinuskraade, on Argentinas parasjagu suvi).

Ajalehtedes näeb praegu pidevalt fotosid nälga ja janusse surnud lojustest, kes põua tõttu pole leidnud piisavalt söögipoolist. Alles eile näitas üks sõber mulle sisemaal tehtud fotosid, kus endised Cristina põllumeestest toetajad on teepervedele üles seadnud lehmade skelette koos loosungitega: "Cristina, kas me selleks su valisime?"

"Ah, me oleme kriisidega harjunud," ühmab Diego sarnaselt teiste argentiinlastega, kellega olen teemast rääkinud, "kümne päeva pärast on meil raudselt rohkem kodutuid, kes tänavatel magavad, aga see ei huvita enam kedagi."

Kõige selle taustal tundub suhteliselt hästi minevat keelekoolidel, mis pidavat olema pungil täis noortest ameeriklastest (neist, kes pärit Põhja-Ameerikast, enamasti Ameerika Ühendriikidest [võhikutele tuletan meelde, et ka Lõuna-Ameerikas elavad inimesed on tegelikult definitsiooni järgi ameeriklased]), kelle rikkad vanemad on siia majanduskriisi eest pakku saatnud.

"Mul on hetkel uskumatult palju gringodest õpilasi, kes on tööpuuduse tõttu otsustanud siia sõita ja hispaania keelt õppida, et uue tõusu saabudes rohkem konkurentsivõimelised olla," tunnistab aktiivselt žestikuleerides minu keeleõpetaja Sonia, "nad ütlevad, et praegu on aeg õppimiseks ja et hispaania keel on Ühendriikide tulevik."