Andrei Hvostov: Kas Türgile on tõesti kohta Euroopas?

Nimelt pole Eesti kordagi hälbinud Euroopa 20. sajandi ajaloo põhiliinilt. Eesti on tunda saanud mõlemat maailmasõda, on olnud okupeeritud, siis vabastatud, siis taas okupeeritud. Meie uuemas ajaloos on olnud linnade pommitamisi, küüditamisi, koonduslaagreid. Eesti ühiskond on teinud koostööd kõikide okupant-vabastajatega, et siis olude muutumisel pidada sisevaidlusi küsimuses, kes on kes (vaadake või viimast virvendust — eelmise Ekspressi naljalisa Kranaat, kus antakse võimalus riietada Mart Laar kas laskurkorpuse või leegionäri või metsavenna ürpi!). Meie uuemas ajaloos on olnud vennatappu ja enesemüümist ning siit tulenevat alaväärsuse põdemist ning südametunnistuspiinasid. Eesti rahvust on süüdistatud genotsiidis osalemises ning ta on tõrjunud neid süüdistusi võib-olla isegi et siira arusaamatusega… Ühesõnaga — oleme täitsa normaalne Mandri-Euroopa rahvus, ei parem ega halvem kui näiteks prantslased. Või hollandlased. Või kogu kurja juur, über-euroopalikud sakslased. Laulame küll, et eestlane olla on uhke ja hää, aga kusagil sisimas pureb üks kahtluseussike. Vassili Riis, Evald Mikson, Kaarel Ird, Karl Linnas, Johannes Vares, Hjalmar Mäe… Kurat neid võtku!

Mida teavad sest ängist rootslased?! Nemad, nagu ka šveitslased, on Euroopa ajaloo tõelised hälvikud. Pole nende asi uurida meiesugustelt, et mis tunne on tagasi tulla.

Ma ei tea, kas see jutt lasti Rootsis eetrisse. Polegi siinkohal tähtis — kogu see asi tuli mulle meelde siis, kui lugesin eelmises Ekspressis ilmunud Türgi ajakirjaniku arutlust küsimuses, kas tema kodumaale oleks kohta Euroopa Liidus (Çağri Çobanoğlu “Kas Türgile on kohta Euroopas?” EE 12.1.2012). Türgi liberaali arvates oleks küll, sest — tsiteerin — “demokraatia, sõnavabadus, võimu läbipaistvus ja avalik kontroll julgeolekuasutuste üle, lähevad türklastele vägagi korda”.

Jah, oletame. Ent kuidas on lood võimega tunda patukahetsust? Kuivõrd evib sealne ühiskond arusaamist, et nende ajaloos on juhtunud asju, mida peaks tagantjärele kahetsema või häbenema? Ehk minnes asja tuumani — kuidas on lood armeenia genotsiidi tunnistamisega?

Neli aastat tagasi tapeti Türgis armeenia verd ajakirjanik Hrant Dink. Ta lasti oma kodus Istanbulis päise päeva ajal maha. Dink oli tuntud “ebatürklasliku” käitumise poolest. Ta võttis korduvalt sõna armeenlaste massimõrva küsimuses. Ta oli esimene Türgi kirjamees, kes mõisteti kohtus süüdi ebapatriootlikus käitumises. Dinkile kohaldati põhiseaduse artiklit 301, mis lubab maksimaalselt kolmeks aastaks vangi mõista inimese, kes solvab “türgilikkust”, Türgi parlamenti, valitsust, kohut või sõjaväge.

Üks Istanbulis elav rahvusvahelise kirjanikeühenduse PEN liige rääkis mulle mõni aasta tagasi, et neil on kirjaniku kui ühiskondliku olendi hindamisel üks kriteerium — kui inimene on olnud võimude solvamise pärast kas või lühikest aega vangikongis, siis on tema korralikkus tõestatud. Dink oli korralik inimene. Mõrvari kuul muutis ta märtriks.

Ma ei tea, mis asi on põhiseaduse 301 artikli vaimus olev “türgilikkus”. Oletatavasti midagi ingellikku. See on mulle niivõrd võõras kontseptsioon, et tekitab hirmuvärinaid. Asi pole selles, et Türgi on islamiusku riik. Asi pole selles, et Euroopa Liit on suuresti ikkagi kristlike ühiskondade liit. Asi on ajaloo tunnistamises ning väitluskultuuris.

Võtame näiteks prantslased, suure ja uhke natsiooni. Hakates mõne prantslasega arutama Euroopa 20. sajandi ajalugu, võin ma rahumeeli väita, et neil on kaassüü Hitleri tõusmisel võimule, et nende kuulus vastupanuliikumine on suures osas sõjajärgne müüdiloome, et nende okupatsioonivägede sõdurid olid 1945. aastal saksa naiste hulgas kardetud kui vägistajad, et nende Võõrleegionisse värvati eriti meelsasti endisi Relva-SSi sõdureid, et koloniaalsõda Alžeerias peeti räpaste, kui mitte kuritegelike meetoditega. Mõni prantslane saadab mu raevukalt kuradile, teine noogutab kahetsevalt, kolmas nõustub, kuid peab tingimata vajalikuks teatud täpsustusi. Kuidas keegi. Ent vangi ei saa mind nende arutluskäikide eest keegi panna. Nagu ka minu vestluskaaslast. Ei Prantsuse ega Euroopa Liidu seaduste järgi.

Me teame, et eurooplased ei ole inglid. Tõesti-tõesti, vennad ja õed, meie ajaloos on juhtunud igasuguseid asju.

Saan ma loota vaba arutelu türklastega? Võtame näiteks sellise raamatu nagu Thomas Edward Lawrence’i “Seitse tarkusesammast” (eestindanud on selle Tammsaare isiklikult). Araabia Lawrence’iks kutsutud briti ohvitser kirjeldab selles teoses saja aasta taguseid sündmusi Lähis-Idas. See on “araabia ülestõusu” lugu ning sellisena muutunud mitte ainult Euroopa sõjamemuaristika, vaid laiemalt Euroopa kirjanduse osaks. Kes on raamatut lugenud, see nõustub minuga, et Lawrence’i teos solvab “türgilikkust” väga. Lugedes Türgi sõjaväe tegevusest, tabab teid õuduse ning jälestuse segu. On see briti ülbus, on see araablaste ülemäärane armastamine, on see sõjapropaganda, või põhineb kõik tegelikkusel?

Ilmselt pole mul võimalik neid asju mõne Türgi haritlasega avalikult arutada. Noh, mind võib-olla ei karistataks, aga teda küll. Kui ta kaldub kaanonist kõrvale.

Prantsusmaa ja Türgi vahel on praegu käimas diplomaatiline tüli. Põhjuseks Prantsuse parlamendi alamkoja (Rahvuskogu) otsus muuta armeenia genotsiidi eitamine kriminaalkuriteoks. Kui keegi peaks avalikult kahtlema, et 1915–1919 pandi tänapäeva Türgi territooriumil toime tapatalgud armeenlaste kallal, võib ta minna kuni viieks aastaks vangi või maksta trahvi 45 000 eurot.

Prantslased teavad, et Türgi vabariik ei nõustu genotsiidisüüdistusega iial. Võib-olla see ongi prantslaste kurikaval plaan võtta Türgilt legitiimne alus Euroopa Liitu astumisel.

Mis puudutab minu arvamuse mõjutamist, siis on plaan õnnestunud. Ma arvangi, et inglid peavad jääma sinna, kuhu nad kuuluvad: paradiisi, eedenisse, pilvepealsesse. Euroopa Liidus neile kohta pole.